October 14, 2019

Nädalavahetus Pariisis

Alustan siin selle kõige klassikalisema pildiga, siis on sellega korras ja tehtud.

Nagu (vist) eelmises postituses kirjutasin, saime pooljuhuslikult Nicolaga Pariisi lennupiletite omanikeks. Oleme ikka rääkinud, et oleks tore kõik Euroopa pealinnad ära näha ja et see lihtsalt jutuks ei jääks võiks ju korra aastas selle eesmärgi poole pürgida. Sõit oli tänu otselennule mugav ja ei väsitanud pooltki nii palju, kui näiteks Bolognasse minek. Kohale jõudsime õhtusöögi ajaks, niisiis tegime hotellis check-ini ära ja suundusime sööma. Ma söögi mõttes eriti suurt eeltööd ei teinud, kuid esimeseks õhtuks otsisin hotelli lähedalt välja ühe tagasihoidliku bistroo, mis pakkus suurt valikut galette (tatrajahust õhukesed pannkoogid erinevate täidistega). Sealne perenaine vabandas enda olematut inglise keelt ette ja taha, kuid tegelikult vajadus selleks puudus - Nicola räägib prantsuse keelt ja eks menüüst saab ju ka lihtsalt näpuga näidata, mida soovida. Kõrvale jõime kohalikku õunasiidrit, mida pakuti klaasi asemel hoopis tassist. Kuna päev oli siiski olnud pikk, jõudsime reedel õhtul teha vaid kiire jalutuskäigu Eiffeli juurde ja peale seda läksimegi magama ära.
.. selleks, et hommikul tõusta ja jälle Eiffeli torni juurde kõmpida. Nimelt olime internetist ette ostnud piletid torni tippu pääsemiseks. Meie kellaajaks oli 9:30 ja soovitati varem kohal olla. Nii pääsesime suuremast järjekorrast. Kahjuks oli aga hommikul ilm vihmane ja paksu udu tõttu me erilist vaadet nautida ei saanud. Liftiga sõit oli ikkagi äge ja on lahe mõelda, et tornis ära käisime.
(ausalt oleme tornis, mis siis et midagi näha pole)
 Peale seda jalutasime keset Seine'i jõge asuvat alleed mööda väikse Vabadussambani. Kui originaal Vabadussamba kinkisid prantslased USA'le, siis 5 korda väiksema kuju kinkisid 1889. aastal Pariisile Ameerikas asuv prantslaste kogukond.



Peale kohvi- ja pirukapausi tahtsime bussiga Montmartre'i surnuaeda ja Moulin Rouge'i juurde sõita. Bussiga just sellepärast, et näeks rohkem linna, kui metrooga. Sõit pidi olema mõnus pooletunnine puhkepaus, kuid umbes 10 minuti pärast aeti meid bussist välja: Triumfi kaare ringristmikult edasi enam ei saanud, bussijuhtide (pole 100% kindel) streik. Ise veel imestasime, et kuidas see buss nii tühi oli. Arvan, et kohalikud juba teadsid streigist ja juba eos ei hakanud sinna peale ronima. Igatahes jätkasime metrooga ja jõudsime kohale ikka. Nagu ülevalt pildilt näha, siis erineb see meie surnuaedadega võrreldes ikka väga palju.

Lõuna jaoks oli Nicola välja vaadanud kohalike lemmikrestorani, Bouillon Pigalle. Mida me aga ei teadnud oli see, et laua saamiseks pidi ukse taga järjekorras seisma, ja seda lausa tund aega. Koht oli väga suur, lausa kahel korrusel. Lõpuks oli huvi juba päris suur, et miks on inimesed valmis kuskilt järjekorras seismise peale aega kulutama. Vastus: soodsad hinnad ja aus prantsuse toit. Nicola võttis midagi verikäki sarnast kartulipüreega, mina sain röstbiifi ja magustoidud võtsime täiesti huupi, sest nende nimed ei öelnud meile mitte midagi ei inglisekeelses menüüs ega prantsusekeelses. Ühes nendest oli all beseepõhi, millel jäätis, vahukoor ja marjakompott. Teine oli natuke nagu hästi paks ja tihke kreemikook, samuti marjadega. 


Edasi jalutasime sealt Sacre Coeur'i poole. Kui muidu on Pariis pigem tasane linn, siis nüüd pidime mõned päris järsud tänavad ette võtma ja treppidest üles minema. Kiriku jalamilt avanes aga kena vaade ja tegemist oli ühtlasi meie reisi kõige turistirohkema paigaga. Edasi sõitsime metrooga tagasi Triumfi kaare juurde, et siis mööda Champs Elysees tänavat Louvre'ini jalutada. Lõpuks oli laupäevane jalutamistulemus 30 000 sammu.




Iga kuu esimesel laupäeval on Louvre'isse tasuta sissepääs. Siin pildil näha hilisõhtune järjekord.
Meie hotelli lähedal oli üks pagarikoda, mis reklaamis end uhkete loosungitega - parim sai 2012 ja muud võidetud tiitlid. Minu pilku köitsid aga loomulikult pisikesed põrsakoogid
Millest unustasin pilti teha, on hotell. Mis seal salata, valisime asukoha ja hinna järgi - et saaks jala liikuma aga oleks soodne, kuna plaan oli hotellis ainult magamas käia. Nii läkski, sellepärast meid ka ei heidutanud, et tuba oli pisemast pisem. Positiivselt üllatas meid aga hommikusöök. Olin valmis Amsterdami sarnaseks kogemuseks (röstsai, viil juustu ja marmelaadipakike), kuid valikut oli seal küll ja veel: saiad, croissantid, pannkoogid, jogurt, sink, juust, nutella.. Niisiis kellel on plaanis nädalavahetuse reis, siis Hotel Delos Vaugirardi julgen soovitada, kuid nõudlikumale kliendile võib ta siiski liiga lihtne olla.
Järgmisel päeval tahtsime alustada Luxemburgi aiast, kuid kahjuks oli see külalistele suletud peagi algava streigi pärast. Tegime plaani ümber ja läksime hoopis Pantheonisse. Sinna on maetud näiteks Marie Curie.

Järgmisena tahtsin kindlasti Pariisis olles ära proovida need kõige õigemad makroonid, teadupärast tulevad need just Laduree kohvikust. Eestis olen ma neid vaid mõnel korral söönud ja eelmisel aastal proovisin makroone ise teha. Valik oli seal muidugi muljetavaldav ja amps ise ka selgelt teisest klassist. On, kuhu püüelda..
Viimaseks sihtkohaks jätsime Notre-Dame'i ja selle ümbruse. Igal pühapäeval pidavat selle lähedal toimuma linnuturg. Atlas Obscura lubas midagi kindlasti külastamist väärt aga ise ütleksin, et ekstra selle pärast minekut ei peaks sättima. Selles mõttes hea, et see oli täpselt muude asjade tee peal ja astusime lihtsalt korra läbi. Poole nelja aeg võtsime suuna juba lennujaama poole.

Kokkuvõttes oli kena reis aga palju jäi vaatamata, see on ikka väga suur linn ja napilt kahe päevaga ei jaksagi seda kõike ära kogeda. Sellel korral keskendusime pigem linna enda vaatamisele ja kunagi järgmisel korral tahaks mööda muuseume käia.

1 comment:

A said...

Ma olin nädala, iga õhtu pidasime erinevas pargis piknikku ja ikka jäi aega väheks.
Sa seda tead, et vabadussamba tegija kogus inspiratsiooni Borromeo kuju uurides (Aronas), et saaks teha kuju, mille sisse saab minna?