June 17, 2019

Juuni 2019

Ma vaevu mäletasin veel bloggeri salasõna. Raske on blogipausist midagi arvata - on see nüüd siis täiskasvanud inimese ülirutiinse igapäevaelu tagajärg? Pead tõstnud liigne tagasihoidlikkus, laiskus, kirjutamistüdimus ja inspiratsioonivaegus? Kui ma varem olin mitte kõige aktiivsem kirjutaja aga hoidsin vähemalt teiste lugudel silma peal, siis nüüd on kadunud ka see viimane, sest olen mingit sarnast loidust tajunud ka teiste lehekülgedel. Mu vanad lemmikud on lõpetanud ja blogimine ise on kuidagi muutunud ja pole enam nii köitev, olulised jutud on juba räägitud ja alles on jäänud igavavõitu heietused. Kahju, sest oma hiilgeaegadel oli vahel tunne selline, nagu oleks lugenud väga head raamatut ja nende tegelastele täie südamega kaasa elanud.

Aga.. Kirjutamine mulle tegelikult ikkagi meeldib ja olen seda igatsenud, mis siis, et blogimine tundub olevat ajast ja arust tegevus. Samuti puudub mul igasugune soov leida eneseväljendus mingil muul viisil (twitter, hoolega kureeritud instagrammi konto või videoblogimine, mille fenomen on minust väga kaugelt mööda läinud). Millest järeldan, et kuigi on esinenud blogipaus ja ma tihti nii enda kui teiste sulest tulnut igavaks pean, siis see võib veel lõppeda. Et ikkagi oleks mingisugune kroonika, meenutamine, eesmärkide seadmine ja iga kuu nende üle järge pidamine, tunnen puudust sellest. Selleks aastaks midagi kirja ei saanud ja tean muidugi ise väga hästi miks. Võibolla olen põgusalt tausta avanud: uus töö imes alguses igasuguse energia. Igasugused ekstrategevused ei tulnud kõne allagi, mingid eesmärgid ja enese piiramised niigi raskel ajal tundus liiast. See aasta seni ongi olnud täielik tööaasta. Rütm keerleb töö ümber. Mis omakorda viibki selle ülirutiinse igapäevaeluni. Hea uudis on vähemalt see, et nüüd on mulle mu töö vähemalt meeldima hakanud :) Alguses oli tõeline šokk, ei saanud hakkama, nutsin, olin väga kriitline enda tulemuste suhtes, valmis katseaja lõpus lausa ära minema. Nüüd mõtlen, et kübeke draamakuningannat minus siiski leidub.. Oli küll jube algus aga tegelikult on mul nii hea meel, et vastu pidasin.

Mais käisime Itaalias puhkamas. Kodupuhkus, lebotasime Bolognas, kus vihma sadas samal ajal kui Eestis oli megasuvi. Lugesime raamatuid (alustasin Elena Ferrante Napoli sarja raamatutega, väga soovitan, meisterlikult kirja pandud lugu kahest sõbrannast läbi mitme kümnendi), vaatasime sarja (Handmaid's Tale), sõime häid toite. Päevareisi tegime Firenzesse, ülemine pilt on sealt pärit. Panen mõned Firenze pildid veel. Võtsin sellel korral kaasa filmikaamera objektiivi, millega pean manuaalselt fokusseerima. Tundus algul, et äkki on põnev ja saab mingeid teistsuguseid pilte, aga tulemus kuidagi oluliselt erilisem muarust ei ole. Vahel lausa fookusest väljas, näiteks see pilt Nicolast kodutänaval, mis muidu oleks nii armas.

2 comments:

Punapea said...

Uh, mulle meeldib siin lugemas käia ka siis, kui sa 1x aastas kirjutad ! Aga muidu tunnen blogimise osas samasugust tōrget - pole midagi pōnevat öelda; (blogides) muidu päevakajalistel teemadel sōna vōtta ei tihka, samas kirjutada tahaks, aga sulg tundub roostes... . & see pilt Nicolast on ikka äge ! Kui postiteenus alt ei vea, saate ehk yhe postkaardi mōnel ilusal päeval, loodan, et panin aadressi ōigesti :)

Kadi said...

Mulle väga meeldib, kui sa kirjutad! Eks endal ole sama tunne - vanasti kirjutasin ju isegi aktiivselt, kuid nüüd pole enam aastaid samamoodi kirjutanud - vana blogi sai kinni pandud ja nüüd funktsioneerib ainult kunstiblogi, mis pole sugugi nii populaarne kui omal ajal nn klassikaline tegin-täna-seda-blogi. Ajad muutuvad. Inimesed muutuvad. Ise käin lugemas aga pahatihti ei ütle sõna sekka - eks võibki jääda mulje, et blogitaksegi justkui iseendale.. ja võõrastele silmadele. :)