November 1, 2018

Oktoober 2018

Garderoob kaltsukast või üldse mitte - ei
Üks peatükk itaalia keelt nädalas - ei
Üks orienteerumine kuus - ei
Lugemine - jah
Oktoober oli arvatavasti selle aasta kõige tormilisem - kuu esimesel päeval tegin töökaaslastele teatavaks, et varsti on minu viimane tööpäev nende juures. See oli kurb.. Kui ma teada sain, et mu kandidatuur uude kohta oli edukas ja võtsin pakkumise vastu, siis läksin tööl enda laua taha, istusin maha, kujutasin ette oma viimast tööpäeva seal ja ainuüksi selle mõtte peale hakkasin nutma. Inimloom on ikka üks imelik loom - ise võtad otsuse vastu aga ikka teeb vanast lahti laskmine emotsionaalseks. Ja nii oligi, viimasel päeval ka nutsin. Olin osa võrdlemisi väikesest meeskonnast (u 20 inimest) ja 2,5 aastaga jõudis sealne kontor mulle väga koduseks saada. Kahjuks tundsin, et seal on mul kõik selgeks õpitud ja väljakutsed puudusid, varem või hiljem aeg edasi vaadata. Praegu on käimas mu esimene nädal uuel ametipostil ja ühel päeval saab minust funktsioneeriv raamatupidaja.

Võibolla nende sündmuste taustal ja sügise saabudes ongi loomulik, et ma blogida ei taha. Lihtsalt pole jaksu ja tuju. Kõik, mida ma kirjutada saaks, tundub nii igav. No näiteks, et sain kaltsukast 15 euro eest Ivo Nikkolo kleidi. Ja lugesin läbi Maarja Kangro "Klaaslapse" (väga kurb). Ja ühe jutuka, "Teisel pool seina" (keskmine ajaviitekas). Igapäevane tühitähi on see, millest mina ei oska huvitavalt kirjutada. Olengi rohkem see blogija, kes rõõmuga kirjutab siis, kui on millestki pilti tehtud, reisitud, kuskil huvitavas kohas käidud või midagi oma kätega korda saadetud. Muul ajal olen vakka, kui just eriline vaim peale ei tule. Umbes paar nädalat tagasi ma peaaegu oleksin ühe mõttepostituse teinud, õnne ja juhuse tähtsusest elus, mille idee süttis mitme blogija arutelust kas miinimumpalgaga töö on enda süü või mitte. Aga kahjuks kõik, mis ma suutsin enda peas välja mõelda, tundus sellise heietamisena, et käsi ei tõusnud kirja panema. Võibolla ühel päeval tuleb uuesti tuhin peale.

No comments: