October 9, 2018

Märgilise tähendusega nädalavahetus ehk Itaalia perekond külas

Nicola on nüüdseks Eestis elanud juba üle 3,5 aasta. Sellesse aega on mahtunud nii üksi elamine, sest mina töötasin veel Helsingis, kui ka koos elamine nii minu lapsepõlvekodus kui ka juba päris meie enda kodus. Arvan, et see viimane oligi piisavaks tõukeks sugulaste küllatulekuks - et näha, kuhu poeg omale korteri ostis. Reis ei tulnud väga pikk, kõigest kolm ööd, ja proovisime anda endast parima, et nad näeks nii meie tavalist koduelu kui ka Tallinna paremaid palu.

Reisi planeerides puutusin kokku kultuurilise erinevusega, kui nii võib öelda. Nimelt oli esialgne plaan külla tulla kolmel lähisugulasel. Juulis Itaalias käies külastasime ka vähe kaugemaid sugulasi ja kuidagi imekombel muutus reisiliste koosseis lausa iseenesest suuremaks, ilma meiepoolse kutsumiseta. :) Mis, ausalt öeldes, tekitas minus küll esialgu meelehärmi, sest viiele külalisele meeldejääva reisi korraldamine on juba tiba teine tase, kui ainult kolmele, nn "oma jopele". Juba kujutasin ette, kuidas seitsmekesi paratamatult tekivad lahkhelid, soovid on erinevad jne.. Aga - ei olnud üldse hullu! Kui, siis natukene, sest vahepeal oli küll tunne, et mul peavad kuklas ka silmad olema, et keegi kaotsi ei läheks.

Seltskond saabus reedel. Peale hotellis enda sisse seadmist, jalutati meie juurde koju. Nagu arvasin, ei pea nad Mustamäe välimusest eriti lugu, küll aga kiitsid meie kodu seest poolt, remondiga olevat poisid hästi hakkama saanud. Meie korteri kasuks rääkis ka sellest avanev vaade, hea seegi. Kuna lõuna oli juba möödas, pakkusin neile lihtsat õhtuoodet, rukkikorvikestes makrasalatit ja kodujuustupirukat. Siis oli meil ette nähtud vaba aeg, lähtume külalistest - on nad väsinud, tahavad nad jalutada? Tuli välja, et ühel külalistest on saabas katki. Mõeldud tehtud, jalutasime Magistrali kingsepa juurde. Tore, et seda tegime, nii nad nägidki rohkem meie kodukanti ja põhilisi poode, kus siin käime. Nad olid väga üllatunud, et mittekesklinna toidupood nii modernne võib olla, et lausa salatilett on olemas, kus endale ise eine kokku panna! Kaasa osteti nagu ikka seda, mida omal kodus ei ole - tarretisepulbreid :)

Õhtust sõime jälle meie juures, pakkusin seljankat ja musta leiba. Leib maitses neile väga, ka suppi söödi nurinata. Magustoiduks tegin valge šokolaadi toorjuustukooki. Plaanisin teha Pavlova torti, õnneks otsustasin enne külalisi teha proovipavlova. Hea on, et tegin - see sai parajalt vigane ja otsustasin, et nii riskantset asja ma õigel päeval pakkuda ei julge. Vana hea juustukook ei vea kunagi alt.
Juba varakult sai selgeks, et kui nii kaugele on juba tulek, peab kindlasti minu ema nägema. Õige kah, kes seda teab, millal kohtumiseks järgmine võimalus on. Ema töögraafik nägi ette, et sellisel juhul peame minema meie tema juurde, üle lahe Soome. Pigem võeti päevareis põhjanaabrite juurde vastu elevusega, sest suure laevaga sõit võib meile siin tunduda igapäevase ja tüütuna, neile pigem uue ja eksootilisena. Meil väga vedas, et just sellel päeval oli ilus ilm. Hommikul jalutasime läbi Rotermanni kvartali laeva peale, loomulikult ostsime Kalevi poest kommi kaasa. Saime laeval väljas pilte teha ja Helsingis linna peal jalutada. Sõitsime palju trammiga lihtsalt niisama ringi, et näeks rohkem, kui ise käia jaksasime. Lõunatasime kõik koos turul ja tegime väga olulise pildi - emad lastega. Õhtust sõime laeva peal ja see oli väga meeleolukas.
Teisel päeval oli plaanis ringkäik vanalinnas. Juhtus aga nii, et terve päeva kallas vett taevast alla. Tegime plaanid veidikene ringi. Hommikul käisime Nicolaga Rimis ja ostsime palju erinevaid saiakesi. Kas teate, et Tallinnas on väga raske leida hommikusöögikohta/pagarikoda, eriti nädalavahetusel, mis oleks lahti varem kui kell 11? Tundub, et meil ei ole hommikusöögi väljas söömine just väga traditsiooniline asi. Niisiis saimegi soojad saiad kätte hoopis Rimist. Sõime neid nende juures hotellis, kus lahke peremees lubas meil suurt elutuba kasutada ja pakkus kohvi. Peale hommikusööki käisime kiirelt saapal järel ja võtsime vihmavarjude sahinal ette bussitee. Jalutasime Vabaduse väljakult Niguliste kirikusse, kuhu vihma eest peitu pugesime. Sealt Raekoja platsile, Saiakäigust läbi ja ringiga lõunale, restorani Vanaema Juures. Ma kuidagi lootsin, et see on mitteniituristikas koht, kus eestipäraseid toite süüa, kuid kahjuks pidin pettuma - turistikas mis turistikas. Teenindus oli osavõtmatu ja ilmselt kõige populaarsem asi menüüs (valik erinevaid suupisteid) täielik haltuura. Kahju.
Otsustasin, et magustoiduks me sinna ei jää ja läksime hoopis Maiasmokka. Nüüd olime jõudnud itaallastele meelepärasesse kohta - Õige Kohvik! Koogid on seal maitsvad ja interjöör samuti meeldiv, mul oli hea meel, et laua saime. Vihma eest otsisid paljud varju.

Edasi nägi plaan ette veel vanalinnas jalutamist, kuid ilm oli tõesti nukker ja rahvas vettinud, seega jätsime Toompea järgmiseks päevaks ja läksime Viru keskusesse. Shoppasime apteegis, kus loeti põhjalikult pea kõik pakenditel olev info ära. Kaubamajas imestati riidehindade üle, et brändikaubad maksavad meil sama palju, kui neil. Minu kummikutest inspireerituna otsisime samasugust paari, mille õnneks ka ABCkingast leidsime. Järgnes puhkehetk hotellis, mina ja Nicola läksime koju õhtusööki ette valmistama.
Sellel õhtul oli Nicola etteaste ja sai lasagnet. See meeldis loomulikult kõigile väga ja hea tulemus oli neile võibolla isegi üllatav, sest kokandusanne avaldus Nicolal alles Tallinnasse kolides. Tean omast käest, et ega emaga koos elades ei kipu eriti köögis möllama, alati on toit olemas ja pole vaja. Nii ei saanudki keegi enne teada, milleks laps võimeline on! Juua pakkusime kalja ja tarhuni :) Magustoiduks olin planeerinud kamavahu, kuid külalised saabusid tordiga ja nii jäi kamavahutegu ära.
Esmaspäeval ootasime taas külalisi meie juures, et hommikust koos süüa. Minul oli tööpäev, niisiis ärkasin eriti vara ja tegin kahe panniga pannkooke. Ma ei olegi enne nii suurele seltskonnale pannkooke teinud, niisiis puudus mul arusaam vajalikust taignakogusest ja kui kiiresti üldse kahe panniga asi läheb. Vastus: väga kiiresti. Koogid said valmis veel enne, kui Nicola üles tõusta jõudis. Peale hommikusööki jätsin mina seltskonnaga hüvasti, sättisin tööle ja nemad läksid Nicolaga Toompeale. Tean, et lõunat söödi Lidos ja õhtul juba läkski lennuk tagasi koju.

Tagasisidet tean nüüd nii palju, et Tallinn on meeldiv, puhas ja rahulik koht. Ise kipun arvama, et nende ootused ei olnud võibolla kõige kõrgemad - kes enne ei ole üldse teisel pool Euroopat käinud, võib tõesti arvata, et tegemist on vaese Venemaa jäänukiga, ja eks paneelmajad kinnitavad seda kuvandit. Vanalinn on aga tõeline pärl ja ma ei ole veel näinud turiste, kellele see ei meeldiks. Kahjuks jäi sellel korral Kadriorg ja Nõmme keskus nägemata, Balti jaama turg samamoodi, rääkimata teistest linnadest. On lootust, et ühel suvel tuleb Nicola ema meile külla ja veedame suvepuhkuse siin, mitte Itaalias. Siis jõuaks Eestis rohkemgi teha ja ikka on lõbus kodumaal ringi käia, kui seda saab kellelegi tutvustada.

No comments: