August 17, 2018

San Giacomo Maggiore, Montese ja Sestola

Ühel udusel nädalavahetusel Itaalias olime kutsutud Francesco vanemate juurde väiksesse mägikülasse nimega San Giacomo Maggiore. See asub Bolognast umbes tunni aja kaugusel, ehk siis täpselt paras aeg et jõuab süda käänulistel teedel pahaks minna. :) Kohale me lõpuks ikkagi jõudsime ja saabusime majja, mis võiks olla otse muinasjutust. Loendamatu arv pisikesi kambreid, aknaluugid, hubane aiake, imelised vaated.. Oma suvekodu üle on vanemad väga uhked ja seda põhjusega. Aastatega on nad selle üles putitanud ja hoolt on näha igal sammal.
Francesco ema, Anna Maria, kogub keraamikat, seda oli majas igal pool. Iga ühe kohta teadis ta kohe rääkida, kust ta selle sai ja mis selle juures erilist oli. Üleval pildil olev uks viib abihoonesse, kus kunagi hoiti sigu. Nüüd on tegemist lihtsalt sahvriga, mida ehivad uhked viinamarjaväädid. Reisilt Hispaaniasse sai koju kaasa ostetud seinal olev keraamilistest plaatidest illustratsioon, mis kindluse mõttes sai toodud käsipagasis ja olevat olnud väga raske.
Anna Mariast sai paari põgusa hetkega mu lemmik perenaine. Kui vahel olen Itaalias olles ülevoolavast külalislahkusest hoopis kohmetust tundnud, siis temaga mitte. Isegi siis, kui oli tunne, et ta on oma kauge sugulase eestlasest kaaslannat oodanud juba viimased kuu aega, ei tundunud see mulle viisakusest öeldud liialdusena - tal oli päriselt nii nii hea meel üle pika aja Nicolat ja esimest korda mind näha. Kohe algusest peale tekitas ta väga turvalise, toetava ja usaldusväärse naise mulje. Kui ära läksime, pani ta meile sellise külakosti koti käsipagasisse kaasa, nagu see nende enda toodud viinamarjaväätide keraamika, väga raske - seal oli suur salame, hiigelkogus cicciolit, kaks purki oreganot, riidest kotike Anna Maria aiast korjatud lavendliga. Oeh.. praegu võib ka veel liigutuspisar silma tulla.
Naabrite lehmad :)
Õhtul jalutasime külakeskusesse. Juhtumisi just sellel nädalavahetusel oli seal iga-aastane pidu. Mida täpselt tähistatakse, jäigi mulle arusaamatuks - vist lihtsalt suve? Igatahes näeb sealne traditsiooniline pidu ette seda, et tullakse kokku, istutakse pikkade laudade taha sõprade, naabrite ja sugulaste seltsi ja lastakse aga head ja paremat ette kanda - tigelle'd erinevate sinkidega, polenta al ragu, friikartulid ja liha, koogid.. Söögi eest makstakse vabalt valitud summa annetuskasti. Veel on võimalik osta loteriipileteid, sest õhtu lõpus loositakse välja hiiglaslik kera parmesani juustu!

Keset pidu tuli järsku Anna Maria minu juurde ja ütles, et tal on mulle üllatus, omal käe kõrval võõras meesterahvas. Noor mees surus mu kätt ja küsis, eesti keeles:"Kas sa eesti keelt räägid?". Ütlesin, et räägin küll :D Ma esimese hooga ei kuulnudki ta hääles aktsenti, kuid siis sain aru, et ta on ikkagi itaallane, kes veidi eesti keelt räägib. Ja nii tuligi välja, et selles imeväikeses külas elab üks eesti neiu, tema elukaaslane. Paikuselt. Aga juhtumisi on naine praegu Eestis puhkusel. Muide sinna peole teel olles mõtlesin, et huvitav kas ma olen esimene eestlane, kes seda küla kunagi väisanud on. Kaugeltki mitte, seal lausa elab üks :D
Järgmisel hommikul sõitsime natukene suuremasse linnakesse, Montese, ja sõime seal hommikust. Ja siis sõitsime veel ühte linnakesse, Sestola, ja sõime seal lõunat. Aga nüüd on juhtunud nii, et ma täpselt enam ei mäleta, kummast linnast millised pildid on.. Nii juhtub, kui blogi kirjutamine lükata kuhugi väga kaugele. Natukene mängib see ka rolli, et nad olid üpris sarnased armsad kohad, nii et ma isegi ei mäleta piisavalt, et neil vahet teha. Väga hajameelne turist..
See on Sestola kaart

2 comments:

miish. said...

Ülimõnusad pildid, mille peale tahaks kohe jälle Itaaliat külastada :3 Üleüldse tundub Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania puhul, et need kõige paremad pärlid leiab just maapiirkonnast - linnad on oma iseloomu tihti kaotanud.

Eliise said...

Maakohtadest leiab riigi eripära kindlasti kergemini üles, väga õige jutt!