August 3, 2018

Lebopuhkus

Alustuseks panen siia pildi, mida kunagi lastelastele kavatsen näidata tõestuseks, et vanaema oli ka kunagi noor ja ilus. Nicolast võin seda teist pilti näidata.
Pool puhkusest olime suvilas lebos, Lido delle Nazionis. Ujuda, süüa, magada ja lugeda - seda peab puhkusel hästi saama! Niisiis käis seal päevaplaan ikka tuttavat rada pidi: peale hommikusööki randa, lõunaks koju tagasi, kuni kella 16'ni päikese eest varjumine veidi jahedamas toas, siis tagasi randa, tagasi koju, õhtusöök, jalutuskäik küla peal.
Näiteks kolmapäevaõhtuti on laat. Seal müüakse vanakraami, käsitööd, hiina pudipadi, tekstiili. On ka ilma müügiloata kaupnikke, kes laotavad tänavale lina maha, millel on kuhjas võltsbrändikaup. Tavaliselt kotid või jalanõud. Esimesel aastal arvasin ma, et lina on eelkõige sellepärast, et asju otse maha ei peaks panema. Sellel aastal nägin lina tõelist praktilist väärtust - kui tuleb politsei, võtad lina 4 nurka kiirelt kätte ja pistad selle hunnikuga jooksu. Juba varem ütles Nicola onu meile, et sellest aastast on hakatud kõva tööd tegema, et vähendada ilma müügiloata (ja väga suure tõenäosusega illegaalselt Itaalias elavate) inimeste kauplemist. Nii oligi, et õhtusel laadal patseeris mundris politsei ringi ja nägime, kuidas ühel hiigelkoormaga kutil see lina lahti tõmmati, nii et kingad keset tänavat kahte lehte lendasid. Nagu actionfilmis. Meie olime parasjagu kõrvallauas ühte piknikulina ostmas. Tundus, et ära ehmatasid ka pärispoodnikud, sest kibekiirelt lasti meile ostuga tšekk kaasa. Nicola ei uskunud oma silmi ja ütles, et esimest korda elus näeb turul tšekki.
Peatänava lõpus töötab õhtuti lõbustuspark. Kuigi see on lahti igapäevaselt, käib seal tihedam sagimine laadaõhtul ja nädalavahetusel. Üldiselt on see koht, kuhu kõik tiinekad hängima kogunevad. 20+ vanuses peolised kogunevad ranna kõige kuumemasse baari, kus peale aperitivot hakkab mängima tantsumuusika. Sattusime isegi ühele peole seal ja imestasime, et kust kõik need noored peolised järsku sinna kokku on kogunenud? Kus nad päeval end peidavad? Rannas ja tavaliselt õhtul ringi jalutades arvaks täiesti, et tegemist on pensionäride/lastega perede puhkusekülaga. Ja tegelikult üldiselt ongi.
Ühel õhtul käisime frititud mereande söömas. Putka väidab enesekindlalt, et tegemist on TERVE Itaalia parima kalakohaga ja kutsub proovima, et selles ise veenduda. Aga - võin öelda, et eelmisel aastal kõrvalkülas saime paremat!
Hoopis üks jäätisekoht seal võiks end täiesti vabalt niimoodi reklaamida, aga vist tagasihoidlikkusest ei ole nad end nii uhkete sõnadega ehtima hakanud. Nimelt Gelateria Moby Dick. Omanikud on üks abielupaar, naine on Kuubalt pärit. Iga õhtu on seal järjekord ja täiesti asja pärast. Mis neid teistest kindlasti eristab, on huvitavad maitsekombinatsioonid (sellel aastal proovitud näiteks mooruspuumarjad + lavendel). Vaatan, et Tripadvisoris on see Lido Delle Nazioni nr 1. söögikoht. Jah, usun küll!
Kokkamisele me seal väga rõhku ei pannud, üldiselt sõime kodus salatit jms kerget ja paaril korral pitsat või piadinat. Ühel päeval käisid meil sõbrad külas ja otsustasime grillida - vorste, peekonit, lihavardaid. Mina võtsin enda peale magustoidu. Kuna ahi on seal väga väike ja tegelikult sellise kuumaga ma küpsetada niikuinii poleks tahtnud, teadsin juba ette, et tuleb teha mingit külmkapimagustoitu. Ostsin Eestist halvaad kaasa ja tegin digestive küpsistega sellise lihtsa tordi. Riivisin halvaa, segasin selle jogurti, mascarpone ja natukese suhkruga. See läks kihiti küpsiste vahele ja peale lõikasin virsikuviilud. Halvaad Itaalias eriti ei tunta, niisiis oli nende jaoks tegemist natukene teistsuguse maitseelamusega.
Kuuma eest varjul. Vaatasime filme ja sarju, kuniks jälle randa saab.
Eksamilaud. Nagu juba varem mainisin, siis Nicola otsis mulle ühe A2 taseme itaalia keele eksami välja. Isegi kuulamisülesande helifailid olid tal olemas, rääkimise osa tegime ka vastavalt juhendile läbi. Iseenesest eksam pikk ei olnud, grammatikaosa oli üpris lühike. Kõige kergemad olid lugemisharjutused, kus pidi lihtsalt tekstist üldiselt aru saama. Oli mingisugune lõiguke juttu ja all 3 väidet, mille kohta pidi vastama kas õige või vale. Kõige rohkem oli seal nädalapäevade ja numbrite arusaamist testitud.
Õhtukumas tühi rand. Vesi oli sellel korral eriti soe supp, käisin päevas kaks korda ujumas. Ühel korral ujusin päris kaugel ja tundsin järsku, et sääremarjast oleks miski väike asi mind nagu hammustanud. Vaatan jalga - väike helepruun kaan (?), käega pühkides ära ei läinud. Lasin kuuldavale ahastuses niutsatuse ja hakkasin kähku kalda poole ujuma, küll Nicola julgeb ära tõmmata! Jõudsin kohale, midagi polnud enam jala küljes. Süda ikka kloppis, juba jõudsin ujumise jooksul igasuguseid õudsaid stsenaariumeid ette kujutada. Igast molluskid ja putukad ei sobi mulle üldse. Proovisin kirjeldada Nicolale millega tegemist oli aga ta ütles, et selliseid asju ta pole seal enne küll näinud. On kalad, mõned üksikud millimallikad ja väiksed hallid krabid.
Siin pildil, ranna taga puude keskel paistab üks kõrge maja. See on Grand Hotel Le Nazioni, aadress Viale Unione Sovietica 1, mahajäetud hotell. Minu jaoks täielik müstika, kuidas suvel võrdlemisi populaarses kuurortlinnakeses on suur mahajäetud hotell..? Niimodi tühjana see ranna kohal kõrgub. Sain aru, et taheti teha peenem hotell, kuid töölissuvila tavalised kunded glämmist ei hoolinud ja need, kes seda endale lubada jaksasid, puhkasid siis juba nooblimates sihtkohtades, kui väikeses Lidos. Oli bassein, jõusaal, ööklubi. Vaatan, et ühes vanas postituses on mul sellest basseinist isegi pilt tehtud. Sellel korral tiirutasime jalgratastega natukene hotelli ümber, kuid kaamerat mul kaasas polnud. Ongi lihtsalt uksed kinni, värv koorub, tuvid on rõdudele pesad teinud. Fuajee akendest paistab kokkukuhjatud mööbel. Ise olen täiesti kindel, et kuskilt sealt pääseb sisse ja need samad kingahunnikutega kaubitsejad elavad seal. Nicola seda ei usu. Mulle tundub jälle täiesti loogiline - kus nad siis mujal ikka elavad. Igatahes natukene hirmus on seal territooriumil küll. Suletud see piirkond tegelikult ei ole, hotelli ümber võib jalutada, bassein on taraga piiratud, et sinna mõni laps ei kukuks. Miks ei tehtud hotellist lihtsamat ööbimiskohta, võibolla oleks sinna ikkagi rahvast tulnud?

P.S. Nagu sealt vanast postitusest loen, siis ajalugu kordub igal aastal, ehk siis Nicola põleb esimesel päeval rannas varju all ära, hoolimata minu päikesekreemiloengust. Tal vist seda punapeageeni natukene ikka on, et nahk päikesele nii tundlik on.
Ühest prügikastist on tehtud kassikodu. Miks mitte!

Vahepeal oli blogides tuline teema, et mida siis ikkagi saab reisimiseks nimetada - kas nädal aega soojal maal hotellis lebamine ja shoppamine on reisimine või saab niimoodi kutsuda vaid omal käel tundmatu maa ja kultuuriga tutvumist. Ma ei tea, aga ma käisin nüüd kolmandat suve järjest samas kohas ja ikka oli väga tore :D Igatahes ei näe ma põhjust nina püsti ajada nendel, kes oma reisidega rohkem vaeva näevad. Ma arvan, et nad teevad seda ikkagi omast huvist, mitte lootuses medalit saada, et nad nii usinad on. Igale ühele oma. Kuidas ohustab või miks häirib "tõelist reisijat" see, kui keegi kasutab reisibürood, tahabki ainult sooja kätte mõnulema minna ja nimetab seda reisimiseks? Inglise keeles on selle kohta hea sõna, gatekeeping, kui arvad, et ainult sinul on õigus end nimetada reisijaks, millegi fänniks jms. Miks võtad isiklikult?

Ega ma isegi sellest süüst prii ei ole, mäletan väga hästi, kui mul veel peegelkaamerat ei olnud. Pildistamisest huvitusin aastaid aga ikka oli mul ainult väike digikas. Ja siis sai keegi mu tutvusringkonnas, ma isegi ei mäleta enam kes, lihtsalt niisama korraliku kaamera. Olin väga kade ja mõtlesin, et TEMA seda kindlasti väärt ei ole ja proovigu ta nüüd öelda, et tema hobi on fotograafia, kui tal fotokas ainult kuu aega on olnud. Igatahes olin siis umbes 15, nii et anname vast andeks.

No comments: