June 27, 2018

Eluvuhin

Mul on umbes täpselt 2 mitte väga põnevat teemat, millest kirjutada:
1) jaanipäev
2) sellest, kui kiiresti aeg läheb

Teeme algust jaanipäevaga. Sättisime end sõprade juurde Keila-Joale, mille puhuks Nicolalt telliti lasagnet (tuli ülisuur ja ülimaitsev) ja mina tegin toorjuustukooki. Pidi tulema valge šokolaadi toorjuustukook soolakaramellikastmega, aga seda väidetavalt jube lihtsat kastet mul teha ei õnnestunud. Välja tuli mingisugune paks iiris? Koogile see igatahes jõudis ja maitselt oli norm, aga ette kujutasin midagi muud. Loomulikult olid omal kohal ka grill ja lõke, mis meil eeskujulikult kividega ääristatud oli. Õhtu staar oli vaidlematult seltskonna ainus laps, 3-aastane, kellega sai vajadusel batuudil nii krevetti mängida kui minisuuruses Audiga mööda aeda ringi rallida.
Nüüd see teine võrdlemisi igav teema, ehk heietusi sellest, kuidas aeg läheb niiii ruttu:

Mul on üks pildialbum, tegelikult järjekorras juba kolmas, mis sai alguse siis, kui me Nicolaga veel eri riikides elasime. Siis me täitsime seda kordamööda ja solgutasime ühe käest teise kätte. Nüüd on need albumid raamaturiiulis aga täidame ikka kordamööda, et mälestuseks talletatud pildivalik ei oleks vaid ühe poole meele järele. Igatahes - minu kord oli albumit täita ja vaatan, et viimane sissekanne oli jõulud 2016.. Et siis ma peaksin mäletama mida me täpselt tegime näiteks veebruaris 2017, et sellest pildimaterjal albumi jaoks kokku koguda? Õnneks aitavad mind selles olukorras nii kalendermärkmik, see sama blogi siin kui ka arvutis enamvähem normaalselt organiseeritud pildisüsteem. Kogu "vaev" on lõpuks seda kõike väärt, sest füüsilisel kujul fotoalbumit on nii tore lapata. Lisaks on nagu mingisugune kindlustunne, et need pildid sealt ei kao mitte kuskile, nagu võivad kaduda arvuti kõvakettalt.

Kui juba otsa lahti sai, siis laterdan niisama veel.
  • Käisin raamatukogus ja läksin ära nelja erineva raamatuga, sest puhkus. Varsti lähme taas kaheks nädalaks Itaalia suve nautima ja mingeid muid erilisi tegevusi plaanis pole, kui magamine, rannas lamamine, lugemine, söömine ja ujumine. Igaks juhuks vaatasin Google Maps'i, et kuhu me saaks sealt veel rattaga midagi uudistama minna aga tegelikult oleme kahe aastaga ümbruse juba läbi kamminud. Mingit kaugemat sõitu Itaalias ja kuskil mujal ööbimist vist kah sellel aastal ei harrasta, sest salamahti proovin reisieelarvest võibolla sellel aastal ühe sõidu veel välja pigistada, et saaks Sashat sügise poole külastada.
  • Sõitsime ühel õhtul ratastega, pidi tulema üks korralik ring. Järsku Nicola ratta kumm lõhkes, no kohe ribadeks. Õnneks olime sellise koha peal, et käe otsas lükates ei võtnudki päris viite tundi koju jõudmine. Nüüd kui ta uut rehvi hakkas otsima, tuli loomulikult välja, et tegemist mingisuguse nõukaaegse mõõduga. Kuidas situatsioon laheneb, ma ei tea - saab vist täitsa uued rattad panna? Minu eelmisel suvel saadud ratas funkab hästi ja tahaks sellega isegi rohkem sõita.
  • Suvel ei viitsi üldse midagi erilist õhtul süüa teha, salat saab kiiresti valmis ja üldsegi isutab mingite lihtsate asjade järele - muna, praekartul jms. Aga rõdul on basiilik võtnud sellise ilme, et seda peaks täna-homme korjama hakkama. Niisiis saab varsti kodupestoga makaroni!
  • Üsna pea saabub tööl mu iga-aastane eneseteostuse (mis tähtis sõna sekretäritöö puhul) tipp - no ikka suvepäevad. Sellel aastal eriti suurelt, sest tähistame 20. juubelit ja tulemas on u 70 külalist, koos meie endaga. Kuna see toimub Lõuna-Eestis ja lähme suurema seltskonnaga koos tellitud bussiga, siis tahaks korraga olla kahes kohas. Ühelt poolt on oluline, et ma oleks hommikul bussis vastas, tervitaks, vaataks et kõik kohale saavad, lõbustaks sõidu ajal. Teiselt poolt tahaks olla esimesena kohal ja veenduda, et seal kõik korras on. Õnneks lähevad juba eelmisel päeval paar inimest sinna ja eks siis saan telefoni teel kinnitust, et pokaalid on olemas ja saun ei ole kogemata just siis remonti läinud. Võiks arvata, et ühel majutusasutusel pole midagi rasket seltskonnale ürituse korraldamises vastavalt tellitule, kuid on tulnud ette, et "pakume hommikusöögiks putru" tähendab seda, et köögilaual on kaerahelbed ja piim :) Õnneks see ei juhtunud minul, vaid eelmisel sekretäril, kuid mõni sarnane juhtum on mullegi õpetanud, et mitte midagi ei saa võtta iseenesest mõistetavana. Kõik tuleb läbi arutada ja enda ootused selgesõnaliselt kirja panna ning isegi siis võiks valmis olla ootamatusteks, mida sära silmis ja naeratus huulil lahendama asuda!

2 comments:

punapea said...

Rehve peaks saama täies ulatuses siiski ära vahetada - ma kyll ei tea, mis ratas Nicolal on, aga kui mingi nõuka-aegne kokukas, siis vaata eri rattapoodides (sh ka nois veidrates nurgatagustes - TLNs kahjuks yhtki nii soovitada ei oska) ringi - mul õde sai oma kokuka rehvid täitsa uute vastu vahetada & noil oli ka mingi veider suurus.

Äkki on abiks :)

Mari-Liis Rydell said...

Kas teil on ka pildid Google Photos'is? Igal juhul on see jumalik asi - me teeme ka hunnik pilte ja kui poole aasta pärast hakkame välja neid ilmutama, siis saame lihtsalt kenasti Google Photos'is kuupäeva järgi järjest pildid ära lapata ja siis arvutile laadida need, mida tahame pärast füüsilisse albumisse panna.