May 18, 2018

Oli kord üks traagiline aeg..

Täna ühe täiesti teisest teemast vestluse käigus tuli mulle meelde, kuidas ma pagesin Tallinnast Võrru sugulaste juurde peale oma esimest tõsist lahkuminekut. Lihtsalt nii halb oli olla ja veel halvem oli üksinda kodus olla, mingisugust keskkonnamuutust oli hädasti tarvis. Õnneks oli parasjagu jõuluaeg ja ülikoolis teadupoolest vaheaeg, niisiis oli ajastus justkui tellitud ja saingi ilma pikema jututa bussile põrutada.

Toona ma blogis sellest ängist ei kirjutanud ja vaevalt, et praegugi väga süviti midagi nii isiklikku ja nüüd praegu juhtuvat lahata sooviks, kuid tagant järele võib meenutada küll. Oligi selline klassikaline "nüüd jään küll igavesti üksi" tunne, mis pidavat peale esimese suhte purunemist üpris tavaline ilming olema. Aga mulle üllatuseks see päriselt tunduski nii, mitte ainult nutupuhangute ajal, aga uskusin päriselt. Võimatu oli ette kujutada, et ma saaksin kunagi enam olla õnnelik mingisuguse uue inimesega. Kellega? Kuidas? Võimatu. Nüüd tundub see kõik üliteatraalsena, kuid mõnes mõttes olen tänulik, et selline olukord oli, sest nüüd ma saan aru - oleks nagu üks tunne tundeportfellis juures. Ei arva üldse, et see on niisama hala, kui keegi lahku läheb. Ongi selline tunne, et ei iialgi enam.

Nii palju mul oli mõistust või kuulasin teiste nõuannet, et lasin lihtsalt olla endal. Olingi vabalt kurb, justkui leinasin head sõpra ja toredaid aegu. Ei sundinud end eriti millekski, kui ei tahtnud midagi teha, siis ei teinud. Laadisin kodus akusid, vaatasin filme ja tegin trenni. Aega võttis vist umbes paar kuud, et enam nii-nii kurb poleks. Mäletan, et lugesin kuskilt sellist asja - lõplikult saadakse üle ühest suhtest siis, kui möödas on pool aega suhte pikkusest. Ja eks ta tõsi on, et kuigi juba umbes paari kuu pärast ei olnud tegemist enam nii südantlõhestava olukorraga, siis julgelt võib öelda, et umbes aasta vähemalt mõtlesin-võrdlesin.

Ma ise muutusin tohutu kiirusega. Ega vanus oli ka selline + üsna pea vahetusõpilaseks minek kindlasti lisas sellele oma osa. Aasta möödudes tundsin, et justkui mingisugune vabanemine on toimunud. Seda olen vist siin juba korra kirjutanud, kuidas Erasmuse keelekursus on kindlasti üks mu elu kõige lõbusamaid perioode, kuid ainult pool aastat enne seda olin üks suur kurbusepundar.

Sellised mõtisklused täna, täitsa huvitav on seda perioodi meenutada nüüd, kui sellest juba jupp aega möödas on. Olin siis ikka täitsa laps veel tegelikult. Ülikoolis küll aga mõttemaailma poolest suures osas ikkagi laps. Usun, et kõik oli millekski hea ja lõpuks läks ikka nii, nagu minema pidi.
mina siis, oma lemmikjope- ja jalanõudega. mitte kunagi ei naeratanud hammastega.

1 comment:

Anonymous said...

Jap, tuttav tunne. Mul oli ka üks valus lahkuminek ja siis tahtsin lihtsalt kuskile eemale ja kaugele ja ära. Otsisin isegi üles, et siit https://www.novatours.ee/viimased-kohad vist võtsin mingi paketi ja läksingi kaheks nädalaks ihuüksinda Bulgaariasse. Kunagi varem ei olnud ma üksinda reisinud, nii et hirm oli sees, aga lahkumineku valu oli veel hullem. Nüüd kui peaks selline lahkuminek tulema (ptüi-ptüi-ptüi), tõmbaks ka vist Eestist minema aga mitte enam mingi firma vahendusel, vaid täitsa ise.