May 11, 2018

Kõrgemale ja kaugemale (Šveitsi reisimuljeid)

 Mul on üks hea sõbranna, kellega tutvusime kunagi ammu ammu tantsutrennis. Oleks me teadnud, et meil ühel päeval mõlemal itaallastest peikad on.. Kuidagi läks nii, et algul leidis tema ja siis leidsin mina ja see lähendas meid omakorda vist veelgi, sest sarnased probleemid - esmalt kaugsuhte äng, siis "kes-kuhu-kolib" teema ja natukene ka lõbus äratundmine mingites veidrustes, mida võib-olla saab seostada ühe rahvusega või on lihtsalt kokkusattumuseks. Igatahes, lõpuks võtsime Nicolaga vedu ja läksime neile Šveitsi külla!
Kuna alustasime minekut Bolognast, siis läksime rongiga Milanosse ja sealt rongiga Luganosse. Rongisõit mägises piirkonnas on lahe asi, ega lennukiga üle mägede on ka huvitav sõita aga rongiga meeldib mulle kuidagi eriti. Järved, mäed, ilus on sõita! Majutusime nende juures kodus, mis asub Luganos. Vaade elutoast oli justkui hotellis.
Juhtus nii, et olime valmistunud palju jahedamaks ilmaks, kui meid tegelikult ees ootas, oli lausa 30 kraadi sooja. Me arvasime, et pigem kuskil 20 ja selline kevadine. Kleidisõbrana olin õnneks ikka paar kleiti kaasa pakkinud, pikkade teksadega polnud seal tõesti midagi enam teha. Linnapildis oligi näha kas sulejopedes või plätudes inimesi, ei saanud keegi eriti aru, et on nüüd siis päriselt soe või mitte. Võimalik, et sulejopekandjad olid turistid nagu meiegi, kes olid lihtsalt külmemaks ilmaks valmistunud ja õhemat riietust lihtsalt polnud käepärast võtta. Esimesel päeval tegime omapead linnaga tutvust ja käisime pargis. Tore oli näha, et parki lõuna ajaks nii palju inimesi sööma kogunes.
Järgmisel päeval otsustasime aega veeta nagu õiged kohalikud, ehk siis läksime väiksele päevamatkale, mis algas Bellinzona linnast. Pidavalt olema lihtne rada aga meil oli keel võhmal juba peale 30 minutit. Kujutasin ette, et tegemist on sellise lauge tõusuga mäkke, kuid meid ootasid järsud trepid ja kivised astmed. Leevendust pakkusid tee peal olevad joogipurskkaevud (?). Vaated olid loomulikult lummavad. Lõunatasime ühe kiriku õuel, kus peatusid nii mõnedki matkalised.
Reisi tipphetkeks minu jaoks oli kindlasti Carasci Tiibeti silla ületamine. Tegemist 270 meetrit pika rippsillaga, mis on u 700 meetri kõrgusel (maapinnast 130 m). Sõbranna küsis enne, et kas ma kõrgust kardan. Ütlesin, et mitte eriti. Nüüd siis tean, et kardan ikka küll :D Aru sain ma sellest umbes täpselt keset silda. Ei julgenud kõrvale vaadata, ei julgenud vaadata kui palju on jäänud, pildistada ei julgenud, mitte midagi ei julgenud. Vahtisin ainult jalgade ette, klammerdusin ühe käega reelingu külge, teise käega Nicola külge ja andsin kaamera talle, et vähemalt mingeid pilte tehtud saaks. Peale läksin enamvähem entusiastlikult, sest teadsin, et üle peab sellest saama, ootamisest julgemaks ei lähe ja kui teised käivad, siis ei saa ju nii jube olla. Aga see kõikumine ja kitsas sild ja nii pikk.. Kui maha sain, siis tundus uskumatu, et päriselt ka kõndisin sellise asja peal.
 Lõpuks kestis meie matk vist umbes 5 tundi? Samme ei tulnud väga palju, kuid sellist väsimust ja hilisemat lihasvalu ma ei mäletagi.. Puusad olid valusad, sääremarjad, kõik! Enne koju minemist käisime veel ühest lossist/linnusest läbi, mille sissepääs nägi välja nagu mingisugusesse pühamusse või kirikusse sisenemine. Tegelikult ootas sees ainult lift.
 Peale väsitavat päeva ei olnud meis jaksu enam linna peale minna ja nii me sõime õhtust hoopis kodus rõdu peal. Kusjuures ma ütleks, et see võis vabalt olla meeleolukamgi, kui mõnda restorani minek. Mina ja Nicola tegime läätsesuppi - meie koduses menüüs igati aukohal olev lihtne supp, mis sobis hästi ka meie taimetoitlastest võõrustajate lauale. Ja pärast mängisime värvitikkude mängu. Oli nii soe, et isegi kui pimedaks läks võis ikka lühikeste riietega rõdul olla.
 Pühapäeval läksime Lugano külje all asuvasse Gandria külakesse. Tegemist on järsul mäenõlval järve ääres oleva kohaga, kuhu pääseb ainult jala või paadiga. Tänavad on kitsad, mitmed majad tunduvad justkui mahajäetud. Omanäoline kant, kus väike jalutuskäik teha.
 Õhtul sõitsime Como järve äärde Itaaliasse. Lugano asub niivõrd piiri ääres, et selline sõit ei pidavat eriline haruldus olema - saab nii ju näiteks odavamalt sisseoste teha. Igati loogiline, ega minagi igal pühapäeval Soome tühja kotiga ei läinud, ikka oli moonakott kaasas. Olid ajad..

Kui Luganos aprilli lõpus veel nii palju turiste näha polnud, siis Comos käis promenaadil tihe sagimine. Need võisid vabalt ka kohalikud olla, aga sebimist oli palju. Tegime väikse aperitivo ja õhtust sõime ühes väga sümpaatses restoranis keskusest natukene eemal.
 Ja et ikka õige blogi oleks, siis lõppu paar magustoidupilti kah:

2 comments:

Maria said...

Nii ilusad fotod!

Eliise said...

Aitäh!