March 23, 2018

Kuidagi olen jõudnud kirjutamisega sellesse punkti, et kõik, millest ma oleks suuteline kirjutama, on tegelikult suures plaanis ikkagi tühine loba. Samad teemad korduvad aastast aastasse - tuleks juba kevad kiiremini, küll on tore enda vanu postitusi lugeda, midagi pole selga panna, päike teeb tuju palju rõõmsamaks kui pilves ilm, korralikult välja puhkamiseks on mul kangesti vaja lihtsalt aega olemiseks.. Selliseid tähelepanekud ei ole üldse uudiseks ja nende korrutamine on lihtsalt igav. Täiskasvanud inimese rutiinses elus vist kahjuks ongi nii, et iga päev või lausa iga nädal nüüd küll miskit märkimisväärset ei juhtu. Reisiblogi meeldib mulle väga pidada, siis on pilte ja jutt jookseb paremini. Selles mõttes olen kah laisaks jäänud, et ma ei sunni end väga palju mõtlema/märkama ja niisama kulgemist on olnud sellel aastal palju.

Blogida mulle ikkagi meeldib ja olen väga tänulik, et mul on olemas selline koht, kust hiljem erinevaid sündmusi meenutada. Ühel päeval näiteks lugesin kolimise kohta. See polnud üldse ammu aega tagasi aga juba hakkab enda peas ähmaseks minema see, mis tunded mind ikkagi valdasid ja mida me täpsemalt tegime. Ja nii tore, et me sellest protsessid pilte tegime. See ühelt poolt nagu innustaks ikkagi rohkem kirjutama, just enda jaoks. Muutliku meelega ja kehva mäluga inimesele annab see palju juurde :)

Paar uut mõtet on ikkagi. Nimelt plaanin sellel aastal kevadkoristust - et ongi üks väga põhjalik koristamine ja puhastasime, aknad, põrandad, kõik. Et saaks kevadõhu ruumi! Kapid ka, mu kriitiline pilk leiaks kindlasti juba nüüd uuesti kraami, mida tegelikult vaja ei lähe. See on see, kui esimest korda Konmari'd tehes liialt leebe oled, mõne aja pärast jõuab ikkagi tõde kohal. Aga see ongi minuarust jätkusuutlik ja hea viis toimetamiseks. Konmari annab juhised, kuid lõpptulemuseni viib ikkagi enda sees käiv "klõps", mis ei pruugi kohe tulla.

Kuigi sügiseni on veel väga palju aega, siis mina juba natukene ootan. Siis tulevad meile külla Nicola ema ja mõned sugulased veel. Nii tore! Nad ei ole kunagi nii kaugel põhjas käinud + loomulikult tahame neile oma kodu näidata. Selle valmimisele on nad kõvasti kaasa elanud. Olenevalt sellest, kui kauaks nad tulevad, saab juba täpsema programmi kokku panna. Arvan, et teeme päevareisi Helsingisse just laevasõidu pärast, sest ka suurel reisilaeval sõit oleks neil esimeseks korraks.

Üks oluline asi veel: vaatasin filmi Call me by your name. Ma ei suuda sellest eraldi kirjutada, sest kõik, mis mul öelda oleks, kahvatuks filmi enda kõrval - lihtsalt pole minus nii palju kiidusõnu, kui see vääriks. Olen veel nädal hiljemgi selle muusika lummuses ja unistan pikast ja laisast suvest. Kuidas parima filmi Oscari sai hoopis Shape of Water, ma tõesti ei tea..

Umbes täpselt siin saab mu mõttelõng otsa. Alles on jäänud aktuaalsed teemad "lähenev juuksuriaeg" ja "kui ma ühel päeval vanaema olen, kus linnas ma elada võiksin?", sest just selle viimasega vaevasin ühel unetul ööl enda pead. Välja mõtlesin nii palju, et mitte Tallinnas, sest tegelikult tahaksin ma olla pooleldi maavanaema.

No comments: