February 7, 2018

Eluke

Nädalavahetusel olid meil firma talvepäevad, oli lihtsalt tore töökaaslastega meelelahutuslikult aega veeta. Väike sportlik tegevus väljas, söögid, saun, lauamängud, selline vaikne ja omaette oli sellel korral. Siin pildil käib Dobble'i mängimine, mille spetsiaalselt enne seda üritust lõpuks ostsin. Mängisime ühte head mängu veel, 6. võtab, need kaardid plaanin järgmisena osta. Mänge muudkui koguneb, kuid kes neid mängiks.. Varsti hakkan sõpru kokku kutsuma!

Lisaks mängudele on meil elutoas nüüd telekas ka! Tuli see nii, nagu ikka - ühe vana on teise uus. Digiboks oli meil juba olemas, nii et ühendasime aga taha ja uudistasime ajamasina võimalust saateid järgi vaadata. Telekaaluse sain osta.ee'st, Ikea oma, kuid see ei ole meil veel täiesti kokku monteeritud. Nimelt avastasin eile õhtul, et meil pole kruvikeerajat. Lahe, kuidas kõik nii kähku käis tegelikult, nädal tagasi ma veel aktiivselt ei mõelnud telekamajanduse peale. Võib-olla järgmisena saan imekombel kibekiiresti kardinad elutuppa?

Muidu on lood nii, et ma tahan blogida aga ma ei tea millest. See on see rutiin, millest mul poleks omal ka aastate pärast väga põnev lugeda, sest tööpäevad lihtsalt on nii ühesugused. Vahel ka nädalavahetused. Ma ei taha analüüsida ja arvamust avaldada päevakajalistel teemadel, sest tihti mind lihtsalt ei huvita või ma ei tea piisavalt, et üldse mingit arvamust omada. Mida vähem ma uudiseid loen, seda parem tuju mul on. Ka teemad, millest jõud üle käiks (erinevad blogidraamad ja auhinnad), lihtsalt ei huvita ja üldse ei taha sõna võtta.

Üldse on arvamuse avaldamisega selline lugu, et minul võib küll olenevalt tujust või ma ei teagi millest olla täna teistsugune nägemus millestki, kui juba poole aasta pärast. Näitab see mingite põhimõtete puudumist, pole isiksus veel täielikult välja kujunenud või lihtsalt otsustusvõimetu? Näiteks ettevõtluse teema. Ettevõtluskoolitus suutis mind niimoodi inspireerida, et päriselt kujutasin ette, et võiksin hakata fotograafina tegelema, kui ma vaid veidi rohkem pingutaksin. Praegu mõtlen, et klienditeenindus, mis sellega kaasas käib, ei ole üldse minu teema. Turundus samuti mitte, pigem tuleb oksemaik suhu. Loomulikult mulle endiselt meeldib pildistada ja meeldib inimesi ka pildistada, aga mitte valimatult äri eesmärgil. Eelmise aasta Estonia projekti nautisin väga aga see oli hoopis midagi muud. Hetkel ei suuda ma ühtegi teenust/toodet ette kujutada, mida ma ise oleksin suuteline tegema ja tahaksin kellelegi müüa. Teha veel võin, aga müüa..? Mida üldse inimestel päriselt vaja on?

Viimasel ajal olen natukene mõelnud ambitsioonikuse peale. Kunagi mul seda vist ikka oli, hetkel mitte. Võib-olla tekib uuesti siis, kui peaksin leidma ala, mis lõpuni minu oma on. Mõned aastad tagasi oli mulle selle ala leidmine väga oluline. Tõesti piinas see, et ma pole justkui oma kohta leidnud ja ekslen sihitult. Et ikkagi oli mingisugune tung miskit saavutada, lihtsalt ei teadnud veel milles täpsemalt, ja see tekitaski masendust. Ma ei tea, millal see üle läks, kuid hetkel võin küll öelda, et ma ei ole ambitsioonikas inimene. Üha vähem tunnen selle pärast süüd, vahel ikka käib mingi hoog üle, et peaks kiiremini-paremini-kaugemale. Kui ma siis mõtlen selle peale, et selleks, et saada seda kiiremini-paremini-kaugemale, peab midagi praegusest elurütmist ohverdama. Ja seda ma ei taha üldse. Minu sõber Sasha ikka ütleb, et on elus on kolm valdkonda, kus saab midagi saavutada - karjäär, pere/kodu, hobid/vaba aega. Kui ühes nendest on saavutatud selline seis, et oled väga rahul, juba siis on hästi. Loota, et ühel hetkel on kõik ideaalses seisus, see on võimatu. Algul tahtsin sellele vastu vaielda ("sest sellel teisel ju on!"), kuid nüüd usun täiesti. Kõik saavad valida, mida nad oma ajaga teevad, teha võib ükskõik mida, kuid mitte kõike.

Nüüd kirjutan asjadest, mida mulle viimasel ajal eriti on meeldinud teha. Mulle väga meeldib magada. Kõige parem on magama minna 22-23 vahel ja ärgata 8-9 vahel. Veel meeldib mulle väga vannis käia, kuigi mul on tunne, et uus vann ei hoia nii hästi sooja kui eelmine. Vana vann oli väike ja malmist (vist?), uus vann on suurem ja kivist. Prussia juustu meeldib mulle süüa. Ootan väga kevadet, sest kuigi talvel on mu lemmiktegevuseks diivanil lösutamine, siis tegelikult tahan juba rattaga sõita.

No comments: