January 18, 2018

Tähelepanekuid ja mõtteid

  • Sisse kolides arvasin, et meie elutuba on nii lage ja kindlasti vajab midagi juurde, vähemalt natuke värvi. Võib-olla kirjutasin blogiski sellest, et elutuba on meil diivan ja väike raamaturiiul. Ja auguga vaip. Nüüd vaatan, et see teebki sellest ruumist ühe rahuliku koha, kus lugeda ja pleedi sees teed juua. Ema käis eile külas ja küsis, et millal siis telekas tuleb. Ma ise arvasin, et jaanuaris. Nüüd on jaanaur käes ja.. aega on selle kiire asjaga? Kardinad ei teeks paha, et olemist hubaseks muuta ja sellega lubas ema mind aidata ja veebruaris kuhugi koos poodi minna. Selles vallas olen ise lootusetu ja mulle tundub kardinamajandus selline, kus on liiga palju võimalusi midagi nässu keerata - lõpuks langeb halvasti, vale värv, vale pikkus jms. Niisiis olen abi eest tänulik ja võib-olla veebruaris saab elutuba "valmis", ka ilma telekata.
  • Esimest korda pärast aastaid käega löömist/nutmist/üritamist/tärkavat lootust/taas nutmist vaatan, et sellest näonahast võib veel asja saada. Liiga vara on veel hõisata, kuid tunnen, et olen leidmas õiget teed, mida kiivalt järgides võin võib-olla minagi ühel hetkel "enne/pärast" postituse teha oma näolapist. Seda, et gluteenivaba mulle head teeb, juba teadsin, aga nüüd hakkan uskuma seda ka, et päriselt võib apteegikraamist abi olla, kuigi mitmed proovitud kreemid ja ravimid (ka retseptiga) ei ole seda pakkunud, mis viis käega löömiseni. Koostisel ja koostisel on vahe ning asjatundlik apteeker süveneb ja oskab suunata. Ja niisutamine! Näonahk ei tohiks peale pesemist kunagi kuiv ja kiskuv tunduda. Rasune nahk ei tähenda, et seda peab erinevate toodetega kuivatama, vahel hoopis vastupidi. Praegu teen nii, et hommikul vesi+niisutav kreem, õhtul õrn puhastusvahend+glükoolhape+niisutav kreem ja nägu on pehme, ei kisu, armid pole enam nii punased. Umbes poole aasta pärast on õigem aeg midagi põhjapanevat järeldada ja tulemusi vaadata, nii et selle teema juurde naasel suvel.
  • Ma olen terve oma elu uskunud, et kui ma kord oma kodu saan, siis kassi ma sinna võtan. Nüüd aga olen põnnama löönud, enamasti just sellepärast, et kui me kuskil ära oleme, nädal või lausa kaks - mis kassist saab? Kas ta tunneb end üksikuna, kui tööpäevadel kedagi kodus pole? Mis saab siis, kui tuleb kaakkass (lõhub, ei lase magada, sirtsutab jalanõudesse)? Kas on võimalik kassi kasvatada või oleneb kõik iseloomust? Ma ei tea.
  • Kodutoit on minu ja õnneks ka Nicola jaoks üks õnnekomponent. Söögi valmistamine, koos kokkamine, maitsva ja (enamasti) tervisliku toidu lauale panek on hubase koduatmosfääri loomisel meie jaoks oluline. Võtab jah aega, kuid raisatud pole see aeg kindlasti mitte. Võib-olla on see tulnud vanusega, et märkan ja hindan toitu palju rohkem, kui nooremana - siis oli kuidagi suva. Viimase aja uued lisandused retseptivaramusse on olnud aasiapärane kanakaste ja kartuli-spinativorm. Järgmine kord, kui teeme, siis proovin pilti ka teha ja jagan retsepte.
  • Vaatasime lõpuni Stranger Things'i sarja. Isegi mulle, kes ma muidu sci-fi fänn ei ole, meeldis väga! Filme oleme ka vaadanud: A Single Man (silmailu), Killing of a Sacred Deer (heas mõttes kummaline), Get Out (igava lahendusega), Nine Queens (soovitan).

7 comments:

Helin said...

Mõtisklesid kassi võtmise üle ja mulle tuli nii tuttav see mõte, et niipea kui oma kodu saan, siis kassi ma võtan. Olen seda teinud ja ei kahetse üldse. Mul on olnud tillukesi kassipoegi kui ka võtnud 2x turvakodust täiskasvanud kassi - seega kogemust pisut on, ehk tuleb su mõtetele kasuks.
Mina soovitan korterisse võtta turvakodust täiskasvanud ja pigem tagasihoidlik emane steriliseeritud kass. Emased kassid ei sirtsuta kunagi (see isaste teema ja OMG, kuidas isaste kasside piss haiseb võrreldes emastega, mis pm ei haisegi). Turvakodust võetud kassid on alati ülimalt tänulikud ja saavad aru, mis see päris kodu on ja on väga viisakad ja austavad pererahvast. Endine tänavakass ei kipu eriti õue ka - kardab, et jääb jälle üksi tänavale. Samuti on mul mõlemad kassid olnud pigem rahulikud - vahepeal ikka mingi mängutuur käib peal, aga see on kõikidel kassidel ja nad võtavad ruttu pererahva elurütmi üle ja öösiti ja päeval üksi olles ikka magatakse. Minu mõlemad endised tänavakassid olid alguses pigem pelglikud, aga nad ei ole mind iial rünnanud või käpaga löönud või tõsiselt vihaga hammustanud. Vahel näksavad, aga seda seetõttu, et nad ei oska rääkida ja siis nad annavad märku, et kuule, see mida sa praegu teed, ei sobi, palun lõpeta. Enamasti jalutavad minema, kui neile miski ei sobi. 2 aastat hiljem on minu kapialusest kasvanud sülekass. Tasapisi on tekkinud tal inimese suhtes piiritu ja siiras usaldus ja hoolimine. :) Kehtib üldine reegel, et julgemad kassid, kes on kohe seltsivamad on ka tugevama iseloomuga ja neilt võib kõike oodata. Ka seda pätt-olemise värki. Kassi kasvatamine ei ole üleliia keeruline, aga kui algul esimese asjana kassipoeg võtta, siis tuleb arvestada, et tegu on titega ja ta areneb ja jookseb ja lammutab ja lõhub - nagu lapsed ikka. Selleks, et halvad kombed ära hoida, peab kõvasti vaeva nägema, sest nad katsetavad piire - järjepidevalt peab olema valvel, keelama, vajadusel riidlema (kassidele ei meeldi kõva hääl, siis tõmbuvad tagasi), seda ka öösel. Siis need jooksuajad... Ütleme nii, et ma väga kassipoega vist ei tahaks enam. 2tk on olnud, aitab küll. Nad on meganunnud, aga nendega on palju mässamist. Niikui üle käte lased minna, siis ongi pätt ja ülbik valmis. Turvakodu kassiga saab lihtsalt hakkama - kui tal mingi mõte tuleb, mis sulle ei sobi, tuleb kohe keelata ja ta loobub oma plaanist. Mõni kord proovib veel, aga siis lõpetab, sest ta ei taha, et sa tema peale kuri oled, viimaks viskad välja vms. Mu kass ei roni köögikappide peal, riiulitel, laual jne, sest ma olen järjepidevalt keelanud, teda ära kutsunud ja ta enam ei üritagi. Samuti tuleb kassile mugav kraapimiskoht tekitada, siis ta ei viitsi selle diivaniga jämmida (diivan on suurepärane kratsipuu kassi jaoks, sest see on suur ja ei liigu eest ära). Meil on suur ja raske kraapimispost, mis ei liigu paigast, kuid kõige rohkem eelistab ta kõige harilikumat 3-eurost porimatti esikus. :D Ja 1 reegel on veel: kassiga ei tohi käega mängida - siis ta hakkabki ründama inimest, sest ta arvab, et ta võib. Ma pole ühegi kassiga käega mänginud, ikka ainult mänguasjadega, paelajuppidega ja mitte ükski pole mind närinud ja rünnanud. Tal puudub vastav seos, et inimese kätt võib rünnata.

Helin said...

Minu reisiajad on kassiga lahendatud nii: kui ma olen pikemalt ära, siis kutsun kellegi (tädi, mõni sugulane, tuttav) enda poole elama, või iga paari päeva tagant ööbima. Siis ei tunne kass ennast väga üksikuna. Nad kurvastavad väga tegelikult! Suurim probleem on liivakastiga. Kass saab hakkama 3-4 päeva musta liivakastiga, aga edasi hakkab see haisema ja kass ei pruugi tahta enam sinna minna. Samas mul ka 7p kast koristamata olnud (sugulane lubas teha, aga siis ei viitsinud vms!) ja kass käis ikka viisakalt kastil. Eks see oleneb kassist ka. Mu meelest ei tohiks harjutada, et iga kord, kui kass kastil käib, siis tema tahant koristatakse. Jah, omaniku jaoks on see mugav ja kassi jaoks viisakas ja ideaalne, aga siis on jama majas, kui vaja 2 päeva kusagil käia. St üllatused põrandal vms. Kui olen ära 3-5 päeva, siis palun naabritel süüa anda ja kassile pai teha ja temaga veidi rääkida (naabritel ka kass, seega nad saavad aru). 2-3 päeva saab kass edukalt hakkama. Samas on olemas ka loomahotellid, aga kassidele võõrad kohad ei meeldi ja mu hinnangul tekitab see neis rohkem stressi kui oma kodus üksiolemine. Loodan, et olin veidi abiks!

K said...

Kirjutan ka kassiteema kohta.. Nimelt tahtsin ka väga kassi, kuid kuna teadsin, et elu piisavalt ebastabiilne(st reisin palju ja nüüd üldse kaks aastat Austraalias) siis ei saa omale päris enda kassi veel lubada. Seega hakkasin hoiukoduks- äärmiselt vajalik ja tänuväärne otsus oli. Aitasin 15nel kassil koduse eluga kohaneda peale tänavalt tulekut(kõik kassid käivad loomaarstil enne hoiukodu, haigeid kasse ei anta niisama) ja enne uude koju minekut. Sain niivõrd erinevate kassidega tuttavaks ning aitasin paljudel isegi kodu leida(üks minu vanematele, teine peika vanematele..) ja nii saab ka “oma” kassi leida. Kui tõesti klapp kassiga hea, saad endale jätta, kui ei ole nii hea- saab koduotsingutega jätkata. Eriti praegusel külmal ajal, kui õnnetuid tänavatel nii palju ja kõik hoiukodud täis.. Kass, kes peika vanematele läks, oli meie juures aasta enne seda, ta on kõige sõbralikum ja malbem tegelane üldse, kes tänaval palju üle elanud(ühe silmaga, õhupüssikuul seljas..), kuid sellegipoolest nii usaldav.. tema kõrval käis meil veel hoiukodulisi ja ta aitas neil kodudega kohaneda.

Kui see on miski, mis võiks huvi pakkuda, soovitan ühendust võtta Kasside Turvakoduga. Uusi hoiukodusid on külmal ajal eriti vaja! Aitavad nad alati nii nõu kui jõuga, võimalik ka toit saada nende poolt.

miishens said...

Ma saan murest täiesti aru, aga kassiomanikuna julgustan siiski kassi võtma - see rõõm, mis sellega kaasneb on kindlasti väärt seda väikest ebamugavust, kus peab kassile reisi ajaks hoidja leidma. Facebookis on lausa grupid, kus inimesed otsivad kas hoidjat või mõned noored pakuvad end hoidjaks.

Ka mina võin enda tuttavate seast paari inimest soovitada, mul mitu sõpra, kes armastavad kasse ja koeri, aga olude sunnil ei saa ise võtta, nii et nad hea meelega on minu korteris on sel ajal. Mu litsakad kassid ronivad ka neile ööseks kaissu :)

Hoiukodu, mida siin soovitatud on, on ka võimalus, aga oleme ausad, vaevalt Teil on hiljem südant see kassike tagasi varjupaika viia. Aga noh, ehk on nii julgem katsetada. Meil on kaks kassi ja mõlema puhul oli algus veidi raske ja tundus, et nad ei kohanegi, aga üks kohanes kolme päevaga ja teine, kelle võtsime kolm aastat hiljem juurde, kohanes enam-vähem kahe nädalaga ja nüüd on maja boss. Kassid on üliägedad, kui nad Su lõpuks omaks võtavad. Teie jaoks on see väike muudatus, aga kassil muutuks terve maailm :)

Ma soovitan tutvuda Facebookis sellise lehega nagu Gabrieli Loomade Elu. Meie võtsime teise kassi sealt. Gabrieli loomad on kodustes tingimustes ehk kohanevad kiiremini.

K said...

Üldiselt kassi varjupaika tagasi ei viidagi hoiukodust- ikka oma uude päris koju :) kassidele otsitakse läbi FB/kodulehe kodud ja hoiukodu on nö vahepunktiks, et nad ei peaks turvakodu kassiruumis olema kambakesi vaid saaksid kõik inimese tähelepanu.

Eliise said...

Kui tore, et kassijutt nii palju vastukaja on saanud - tähendab, et südamelähedane teema! :) Aitäh kõigi soovituste ja mõtete eest! Olen hoiukodu pakkumise peale mõelnud ja see võib olla hea variant kogemuse saamiseks, sest hetkel on mu teadmised kindlasti piiratud. Näiteks seda seost ei oleks ma ise kunagi loonud, et liiga tihe liivakasti puhastamine võib viia selleni, et kass enam teist korda järjest kasti ei lähe. Usun, et ühel päeval me ikkagi võtame kassi.

Miishens said...

Jah, muidugi. Antud juhul aga ma sain mina aru, et siin pakuti antud mōte välja kui alternatiiv päris koduskassi vōtmisele ehk kui oleks ka reisile minek vms probleem, siis peaks nad hoiukoduna taganema ehk ikkagi kassi tagasi viima, kui selleks ajaks vōtjat pole leitud.