December 22, 2017

Lapimaa

Mõni aeg tagasi ütles Nicola, et tema töökoha jõulupidu on sellel aastal Lapimaal. Kaaslastega. 3 ööd. Mu esimene reaktsioon oli umbes täpselt:"Tegelt?". See tuli mõlemale suure üllatusena ja elevus oli seda suurem, et see on tõesti koht, kuhu me ise nii pea sattunud ei oleks. Minule ei seostu puhkus külma kohaga, kuid peale seda reisi olen peaaegu, et meelt muutnud. Sealne külm (saime tunda vahemikus -7 kuni -12) ei olnud üldse see sama külm, mis on siis, kui hommikul poollörtsises tuisus bussi oodata. Riietus oli meil mõlemal ilmale vastav sulejope ja suusapüksid, kindad, mütsid. Sellisena ringi liikudes oli mul külm ainult ühe korra ja sedagi ainult varvastel.
Esimesel päeval peale lõunat läksime Levi keskust uudistama. Otse suure suusanõlva all on hotellid, restoranid, pubid, turistipoekesed. Ametlikult oli polaaröö, mida mina kujutasin ette pilkase pimedusena 24 tundi jutti. Kaugemal põhjas see võib-olla nii ongi, kuid seal tähendas see seda, et umbes 4 tundi oli valgust, mis oli lihtsalt päris hämar, päike on kaugel ja otseselt üles ei tõuse. Päevastel piltidel olen valgust juurde kruttinud, sest need tulid kõik lihtsalt liiga pimedad. Pidevalt oli päeval tunne, et kell on u 15 päeval ja kohe läheb pimedaks, aga tegelikult oli 12 ja sama "valgust" sai nautida veel paar tundi.
Meile oli programmis päris palju jäetud vaba aega. Seda täitsime kelgutades või looduses ringi mütates. Esimesel päeval läksime jäätunud Immeljärvi peale. Seal sõitsid mootorsaanid vastavatel radadel ja leidsime, et kui kannab neid, siis peaks meidki kandma. Viimasel päeval leidsime ühe trepi ja mõtlesime, et lähme, äkki saab kuhugi piisavalt kõrgele, et näeb seda sama Levi keskust ülevalt kah. Saimegi, kuigi alla tulek oli rohkem käsipuust kinni hoides sujuvalt libisemine.
Esimene õhtusöök oli meil traditsioonilises Saami söögikohas, Saamen Kammi. See toiduelamus meeldiski mulle reisi jooksul kõige rohkem. Üleval pildil on sissekäik näha, sealt läksime trepist alla, kõrts oli maa all ja selle keskel elav tuli. Pakuti tule paistel küpsenud lõhefileed ja põhjapõdraliha neljal erineval moel, millest üks oli süda.. Kõike sai ise tõsta, mis tähendas, et sai soovi korral kõike maitsta, mis sellise koha puhul on minu jaoks oluline - kuidas ma peaks valima nii erilises kohas ühe roa? Esitati saami laule (saami rahvamuusikale iseloomulik joigamine) ja peale pidusööki lasime pubis isegi häälepaelad valla - nägin nüüd, et karaoke voolab soomlastel tõesti veres ja see ei ole vaid pensioniealiste lõbu.
Teisel päeval oli plaanis mäesuusatamine. Mina seda enne teinud polnud.. Õnneks ei olnud ma ainus, niisiis alustasime lastemäelt. Pilte mul kogu ettevõtmisest ei ole, sest jätsin fotoka heaga maha. Ainult üks video on minust lastemäelt alla tuhisemas. Igatahes, alustasime põhiasjadest: kuidas pidurdada, kuidas suunda muuta, kuidas teha nii, et kiirus liiga üles ei läheks. Lihtne ja loogiline, lase aga sikksakis alla ja tunne end lõdvalt. Kui olime umbes 4-5 korda lastemäelt alla lasknud ja ma kordagi kukkunud polnud, sain õpetajalt heakskiidu päris mäele minna. Mingisuguses meeltesegaduses nõustusin temaga. Aga kui me siis päriselt ootasime tõstukijärjekorras ja ma aru sain, et me lähme ikka täitsa kõrgele, sinna kus udu on.. Võttis põlve värisema ja suu natuke vildakaks :D

Tõstukisõit ise oli nii lahe, et sellel hetkel ma tundsin veel, et ainuüksi selle pärast oli hea mõte üles minna. See oli üks sellistest tõstukitest, kus jalad rippusid suuskadega üle ääre, mitte nagu sellised kabiinid, nagu üleval ühe pildi peal. Kõik oli nii vaikne, v.a. mõned üksikud kauged kriisked kuskilt udu seest :) Kui me täitsa üles jõudsime, oli isegi temperatuurivahe tunda. Udu oli nii paks, et mäest alla nägin u 15 meetrit äkki. Naljatasin seal mõnele, et ongi hea, siis ei tule hirm naha vahele kui näed, kui kõrgelt laskuma peab.

Aga tegelikult oli naljast asi kaugel, see oli ikka algajale liiga järsk mägi.. Mis mul muud üle jäi, hakkasin enda arust vaikselt tulema. Lõppes see umbes 5 kukkumisega poole mäe kohta, kiirus läks nii ruttu üles, et ma ei jõudnud korralikult pidurdamagi hakata, kui juba külili olin. Õnneks ei olnud kukkuda valus ja kõik luud jäid terveks, kuigi lihasvalu hakkas alles paar päeva tagasi järele andma. Poole mäe pealt tuli õpetaja mulle appi ja seletas veel, niisiis peale seda suutsin alla jõuda väga aeglaselt, kuid ilma kukkumata. Nicolal oli mäesuusatamine lihasmälus, sest lapsena käis ta talveti mägedes, temal polnud mingeid probleeme. Minu kohta aga ütles ta seda, et vahepeal tal oli küll juba tunne, et ma võtan suusad vihaga alt ja hoopis kõnnin alla. Nii traagiline mu olukord polnud, kuid väljast võis see tõesti nii tunduda - nägu lumine, nina külmast tatina, prillid udused. Kokkuvõtteks ütlen, et läheks uuesti, aga mitte täna! :D
Teine õhtuöök oli väga peenes kohas nimega Aurora Sky. Nimelt oli restorani teine korrus täiesti klaasist ja hea õnne korral võib seal sööki nautida virmaliste saatel. Meie einestasime esimesel korrusel, kus oli taas ruumi keskel elav tuli. Eelroaks pakuti peediviilakaid, pearoaks põdraliha ja magustoiduks brüleekreemi. Lõuna oli meil olnud hiline ja väike, seega otsustasime isu hoida õhtusöögiks. Aga tõsise näljaga jäi vist kõigil natukene kõht lahjaks, mis omakorda suure veinikogusega tähendas seda, et mul tuli nii suur uni peale, et vaevu suutsin magustoidu lahtiste silmadega lõpetatud. Ka sellel õhtul suunduti pubisse, kuid nii minul kui Nicolal liikusid jalad hoopis automaatselt hotelli suunas.
Viimase päeva kohustuslik osa oli Levi Huskypark'i külastus. Lisaks koertele elavad seal ka mõned teised loomad, näiteks tsirkusest pääsenud rebane, polaarrebane ja põhjapõder. Pargi koerad on osalenud mitmetes filmides, kus neid üldiselt on vaja olnud huntide kehastamisel. Saime rakendiga sõita, grillvorsti süüa ja kahe väikse koerakesega nunnutada. Külastus oli üpris lühike, mille meeldejäävaim osa kindlasti rakendisõit. Sain aru nii, et Husky tõug on üliaktiivne ja nad vajavad päris palju füüsilist aktiivsust, mis tähendab vahel seda, et kui seda koera korteris pidada, muutuvad nad rahutusest "üleannetuks" ja lõhuvad kodu. Joosta neile tõesti meeldib, kui rakend seisis, siis nad hüplesid ja haukusid. Mulle tundus aga, et seal hoolitakse loomadest ja tegu ei ole ainult turistilõksuga.

2 comments:

Maria said...

Päriselt tehakse mõnes firmas töötajatele selline jõuluüritus? Megaäge! Ja kihvtid fotod!

Eliise said...

Jah, võibolla on oma roll siin sellel, et tegemist Soome ettevõttega, millel on kontor nii Helsingis kui Tallinnas. Osalesid kõik töötajad.