November 6, 2017

Möödunud nädalavahetus ja kurblik rööprähklemine

Juhtus nii, et käisin nädalavahetusel Bolognas. Sellel aastal ei olnud enam plaanis minna, kuid kuulutati välja üks oluline sündmus, sain lennupileti, ja peaaegu sama kiirelt kuulutati sündmus mittetoimuvaks, kuid lennupiletit enam tühistada ei saanud. Kuna minek oli tõesti plaanis üürike (3 ööd), siis läksin vaid ühe pooltühja seljakotiga ja oli tunne, nagu läheks näiteks Võrru sugulastele külla - Euroopa tundub aina väiksem.
Siin olen unisena juba koduteel, seljas Nicola ema kingitud mantel ja sall.

Vastuvõtt oli kodune nagu ikka. Eriti nüüd, kui oligi rohkem selline sugulastele ja sõpradele külla sõitmine. Sõime palju ja tegime ise süüa, jalutasime linnas ringi. Käisime Decathlonis, see on üks suur spordiriiete ja -tarvete pood, üllatavalt vastupidava kraamiga, arvestades odavat hinda. Ma ei ole ise kunagi Sportsdirectis käinud, kui arvatavasti on tegemist millegi sarnasega. Nüüdki sain 18 euro eest 2 särki, ühed pikad püksid (olid allahinnatud, kuna viimane paar) ja 2 paari trennisokke. Jälle paariks aastaks rahu majas.

Samal ajal kui Nicola jalgpalli vaatas (vajab mainimist, et koju minemise aja valis ta selle järgi, et mäng kodustaadionil toimuks.. see on kirg, ma ütlen), olin mina tema emaga kodus ja rääkisime 3 tundi juttu, itaalia keeles. Aknest, dieetidest, Eesti pimedast ilmast, keskmise Tallinna meesterahva riietusest, minu sugulastest, tema sugulastest. Kui mõnda eriti olulist sõna ei teadnud, siis ruttu googeldasin. Sellist järjepidevust mul ei oleks, kui vestluskaaslane inglise keelt valdaks, varem või hiljem lülituks sellele ümber, sest siis on kindel, et öeldu ka õigesti pärale jõuab. Nüüd aga pingutasin, sest muud võimalust ei olnud. Tähendas see küll seda, et ühel hetkel kinnitasin ma, et söön liialt palju lilli ja mu onu on omasooihar (mõlemad väited on väärad), kuid õnneks klaarisime arusaamatused kärmelt.

Peale vestlust sõime suure sõpruskonnaga kõige suuremas pitsabaaris, mida ma elus näinud olen, veel suuremaid pitsasid. Kuhu see (+ magustoit, loomulikult) neil kõigil mahub, ma ei tea, minul mahtus veidi üle poole.. Seal samas otsustasin ka taas "Projekt gluteenivaba" taaskäivitada, aga esmaspäevast, nagu ikka selliste asjadega :) Koht ise oli aga erakordselt lärmakas, sest 8-10 liikmelisi seltskondi oli palju, ka meie oma. Ma ei mäleta et ma varem nii stereotüüpset Itaaliat üldse kogenud oleks, oli juba aeg kah!
Kui eile õhtul üksinda koju jõudsin, siis oli kuidagi raske ja kurb olla. Pakkimine on poole peale, osa mööblit lahti monteeritud, elutoas hunnik kaste. Ehk siis praegune kodu ei ole enam oma nägu ja uus kodu ei ole ju veel kah meie nägu ja tegu. Nicola jäi veel Itaaliasse, tal oli rohkem puhkusepäevi alles, mida kulutada. Niisiis oligi kuidagi üksik ja imelik olla. Tavaolukorras naudiks ma väga võimalust üksi olla, kuid praegu, sellises poolikus seapesas, ei valmista see üldse rõõmu. Lohutan end sellega, et peale selle nädala rööprähklemist on kolimine tehtud ja järjest väheneb nimekirjas asju, mis korda on vaja saada. Remont on ametlikult lõppenud, kõik sisse-ehitatavad asjad on olemas, täna õhtul saabub uus voodi. Nüüd on vaja mõnel õhtul pakkimise keskel leida veel see aeg, et uus koht läikima lüüa ning nädalavahetusel kogu kraam punktist A punkti B toimetada. Ja loodetavasti samal nädalavahetusel ka lahti pakkida! Ma ei saa aru kuidas on võimalik elada nii, et veel mitu kuud osad kastid kinniselt nurgas seisavad. Esiteks - mis seal on, mis oli nii oluline, et kaasa võtta, aga mida vaja ei lähe (ok, kujutan ette, et mingid fotoalbumid ja kristallserviisid näiteks). Aga teiseks - kole on ju?! Eks ole näha, võib-olla nädala pärast vaatan isegi, et "aega on see kiire asjaga" ja pole need kastid nii hullud midagi.

P.S. TTÜs võetud aastane raamatupidamiskursus kannab juba vilja:

1 comment:

Maris said...

Euroopa on tõesti väike, olen tundnud täpselt sama! Kolmeks päevaks vanaema juurde vs kolmeks päevaks mõnda Euroopa pealinna minemise seljakott on identne! (Ainult et viimase puhul paiknevad vedelikud eraldi kilekotis :D)
Ja ohhoo, palju õnne võidu puhul!