October 25, 2017

Laske koju vol 6 - Kolimise eel

Oleme nüüd jõudnud nii kaugele, et enam ei ole piinlikult vara juba sahtleid tühjendada ja elutuppa kuhilat ehitada sellest kamast, mida uude koju kaasa võtame. Juba kahe nädala pärast see juhtubki! Puudu on meil veel pesumasin, tolmuimeja.. Pikemas perspektiivis ka telekas. Ja suur tekk. Aega on nende kiirete ja vähemkiirete asjadega.

Magamistoa kummut, mis sisaldas igasugust kraami alates fototarvikutest ja kosmeetikast lõpetades tiinekaaegsete tunnetest nõretavate armastuskirjadega (loe: kirja lõppu lisatud "kalli-kalli"), on nüüd läbi sorteeritud ja tühjaks tõstetud. Kuigi ainult 6 sahtlit asju, oli see emotsionaalselt kuidagi raske ülesanne ja väsitas mind täitsa ära. Siiski on mul tunne, et isegi need asjad, mis sorteeritud said, peaksid kolides tegelikult veel läbima mu kriitilise pilgu. Mitte just need emotsionaalse väärtusega esemed ja mälestused, aga näiteks kontoritarbed jms.. Ma ei oska käituda 14 töökorras pastakaga, mida teha nendega? 57 ümbrikuga? Arvan, et lahendus on neid lihtsalt kasutada ja mitte hajameelsusest juurde osta/kuskilt vastu võtta. Hea meel on mul aga selle üle, et mida vähem on sahtlis kola, seda suurem on tõenäosus, et märkad tavaari, mis kodus on olemas ja seetõttu kasutad need päriselt lõpuni kah.

Vaatasime emaga üle nõud ja muu köögikraami - millised vaasid ma võiks endale saada, millised nõud, millise kulbi. Selle käigus leidsime nii mõndagi, mis mõlemal unustustehõlma vajunud (nt bambusmatid söögilauale), kuid kohest kasutust leidsid. See näitab jällegi minu arust seda, et alati ei pea kõike kohe minema loopima, kui see enam kasutust ei leia või ei meeldi. Iseasi kas me neid bambusmatte taga oleks nutnud või ei, nii et tegelikult usun ikkagi täiesti konmari korrastusmeetodisse.

Kuigi me ise remontimise juures osalenud ei ole, siis natukene väsitav on protsess siiski olnud - just see otsimine, valimine, otsustamine, ehituspoed oma üüratu valikuga (mis on tegelikult ju tore, kuid nagu ikka - süvenema hakates avastad, et just seda mida päriselt vaja, seda ikkagi ei ole). Loomulikult nüüd lõpusirgel tulemust nähes on rõõm seda suurem, et võtsime sellise korteri, kus pidi kõik nullist tegema, sest nüüd meeldib seal kõik. Ise tehtud asjad on küll tegijale kallimad, kuid mul on hea meel, et terve remondi töömeestele usaldasime. Ei ole minus ega Nicolas kirglikku remontijat ja las igaüks teeb seda, milles ta hea on. Olen meie ehitusfirmaga väga rahul, nii projektijuhi kui töömeestega. Suhtlus on kiire, kõigile küsimustele saab alati vastuse, ühelegi mõttele pole tulnud reaktsiooni "ei nii küll ei saa", vaid ikka "uurin ja annan teada". Kuna meil nendega juba eelnev kogemus oli, siis teadsin kohe, et just nemad meie uue kodu ette peavad võtma. Kui kellelgi tarvis kontakti, siis jagan meeleldi. 
Vahepeal tuli köögimööbel ja plaadid pandi töötasapinna taha, täna peaks tapeet seina saama, vuuk plaatide vahele. Siis on köögiga põhimõtteliselt ühel poole. Segisti saame ka paika, ma usun. Eilne suursündmus oli veel esikukapi saabumine. Puuduv põrand tuli kah kohale. Nüüd on sisse-ehitatavatest asjadest puudu veel ainult WC kapp ja kontoritoas ukse kohal olev väike kapp, mis peaks uuel nädalal saabuma. Ja ongi valmis!

7 comments:

Kadi said...

Väga armsalt scandi. Eks see ise algusest peale ongi hea ja tore :) Saab täpselt selliseks teha nagu vaimusilmas ettekujutused on.

Ma ise kolisin ka uuele pinnale ja kuigi pole oma kodu, siis tegelikult isegi üürika puhul on mõnus, kui asju on minimaalselt - nii saab üürikast ka ikka täitsa oma armas ja hubane pesa :)

Maris said...

Jehhuu, kui tore! :)
Annan endast jaanuaris/veebruaris kindlasti märku, et kohtuda ja teed juua (vihje!) :)

Eliise said...

Ja lisaks on vähe asju vabadus, kergem kolida ja üürikorteri puhul tuleb see varem või hiljem ette võtta jälle! :)

Oo Maris, tule kindlasti! Selleks ajaks on vast see kodu juba täitsa meie nägu.

Maria Laanjärv said...

Kena köögike paistab. :)

miishens said...
This comment has been removed by the author.
miishens said...

Väga tublid ikka! Paneb mõtlema, et peaks ise ka jalad kõhu alt välja võtma ja pesa punuma hakkama. Samas mul on alati olnud just maakodu hinges. Kuidas teil - näete end 15 aasta pärast ka pigem linnas elamas?

Eliise said...

Jah, me oleme läbinisti linnainimesed. Aga pensionärina meeldiks väike aiakene küll :)