August 3, 2017

Raw (2016)

Eelmisel nädalal käisin Telliskivi välikinos ja vaatasin seda Prantsuse filmi. Õudusdraama oleks kõige paslikum öelda, sest selline lame õudukas ta ei olnud aga ainult draama samuti mitte, sest mind suutis see ikkagi nii hirmutada, et keelasin Nicolal terve nädalavahetuse kannibalinalju teha.. Praegu ka mõtlen, et päris jube oli ikka. Iga verepiisa peale ma just ei minesta, niisiis võib öelda, et nõrganärvilistele kindlasti ei soovita. Aga kes talub, siis jälle soovitan väga, sest oli rõve aga väga hea ka. Kindlasti viimase aja meeldejäävaim film, kuid seda hoopis mingite väikeste detailide pärast, mitte sellepärast, et vahepeal pidi pleediga nägu varjama, sest vaadata ei saa.

Justine on pärit rangest taimetoitlaste perest ning kontrast senise elukorralduse ja ülikooli vahel on suur. Kuigi veterinaarkoolis õpib ees juba tüdruku õde, ei tee see olemist väga palju kergemaks, eriti just esimesel nädalal. Peale toore liha söömist rebaste retsimisel ilmneb Justine'il aga pidurdamatu isu toore liha järele - soovitavalt inimliha. Noor naine on segaduses, suhted pannakse proovile, olukord kahe õe vahel muutub kriitiliseks.

Raske on kirjutada nii põnevast filmist. Mulle meeldis, et tegevus läks kiirelt edasi, polnud pikka sissejuhatust, kuid rõvedusega tuldi lagedale alles palju hiljem. See meeleolu loomine arvatavasti mõjuski lõpuks nii, et pool jubedust oli enda peas välja mõeldud ja teine pool tuli ekraanilt juurde. Eriti meeldib mulle see, et igal stseenil oli mingisugune tähtsus ja enda arust suutsin ma tuvastada ainult ühe sellise kohta, millal ma mõtlesin "miks see siin on?". Mõni teine kord on seda aga väga palju ja selline mõnus rütm kaob, kui ebaolulist on liiga palju. Siin ei kadunud kuhugi! Olin filmi väga süvenenud ja kogemus oli meeldejääv.

2 comments:

punapea said...

Ah! Siis ikka nägin Sind Telliskivis, just mõtlesin, et ehk on doppelganger vms. Igatahes - hästi kirjutatud, panid üsna hästi kirja sellesama, mida ma vaadates ... ja hiljem koju jalutades (ei tõmmanud pleedi näo ette, vaid vaatasin kõik ära, hiljem oli sestap ka veits hõre olla) mõtlesin, ka just selle osa, et mingid väikesed detaid just kuidagi .. õõvastavaks tegid selle. Tean, et minu lyhikommentaar sõpradele oli tol õhtul (kes vaatamas ei käinud), et jõledaim film, mida tykil ajal näinud olen, aga see ei tähenda üldse, et halb.

Eliise said...

Oo, mind on nähtud :D Ma sind ei näinud kahjuks.

Kokkuvõttes võib öelda jah, et meisterlikult jõle.