August 22, 2017

Kodurestoran kahele

Laupäeval oli Nicola 30. juubel - tähtis päev! Tavaliselt tähistame kuskil restoranis ja teeme kinke ka, sellel aastal pakkusin välja kaks ühes mõtte. Sünnipäevalapsele serveeritakse kolmekäiguline õhtusöök kodus, mille kaaslane suure hoolega valmistanud on. Mõte selles suunas hakkas mul jooksma mitmel põhjusel: 1) aina keerulisem on kasulikke kingiideid genereerida, kui kõik vajalik on olemas 2) üldse ei taha kulutada mõttetule nännile ja tegelikult ka väljas söömisele, kui samas on palju olulisemaid väljaminekuid (remont). Nüüd tuli meelde küll, mida Nicola tahaks ja mida tal võib-olla natuke vaja ka läheks - akutrell. Mingi üllatus sellest ei tuleks, sest selle peab ta küll ise välja valima. Tähtpäev on meil tulemas, võib-olla veedame selle romantiliselt käsi-käes ehituspoes jalutades ja akutrelli valides..? Ka sünnipäeval ei pääsenud me K-Rautast, aga vannitoa valamuga hakkas juba kriitiliseks minema ja lõpuks me selle õigetes mõõtmetes ka leidsime.

Igatahes, õhtusöök! Menüü kujunes järgmiseks:
  • Suvine salat praejuustu ja seemnekrõbedikuga
  • Lõhe quinoa ja suhkruhernestega
  • Panna cotta vaarikakastmega
Reegel oli meil selline, et pakutavad söögid peaksid olema sellised, mida varem kodus teinud ei ole ja soovitatavalt uhkemat laadi (tõlgendamise küsimus). Mulle natukene tundus kahtlane see, et põhimõtteliselt pakun nii eel- kui pearoaks salatit, kuid tegemist on siiski suvise ajaga ja lõpuks tundus mulle, et sobib ka nii. Ja täiesti kogemata kujunes kogu sööming gluteenivabaks - võit, ütles Eliise, ja sõi hommikusöögiks küpsiseid.

Ettevalmistused algasid neljapäeval, kui Nicolal oli õhtuvahetus ja ma sain omaette köögis toimetada. Tegin valmis seemnekrõbedikud. Kuidagi kukkus lõpuks välja nii, et kolm kasutatud retseptidest leidsin Mari-Liis Iloveri toidublogist, sellel hetkel tundus see koht mulle kõige inspireerivam. Näkileiva retsept on SIIN. Retsepti ei muutnud ma üldse, isegi chia seemned olid mul kodus olemas. Neljapäeval tegin valmis ka kookostrühvlite massi (retsept SIIN), mida kavatsesin sünnipäevahommikul pakkuda. Et lisaks pannkoogile midagi uut lauale saaks.
Reedel veeretasin trühvlid valmis ja panna cotta panin ka hakkama. Algul mõtlesin panna cottale midagi juurde lisada, valget šokolaadi või midagi sarnast, siis mõtlesin, et ei hakka originaaliga mängima esimesel korral. Selle retsepti sain SIIT. Ainus asi, mille laupäeva päeval valmis tegin, oli vaarikakaste. Selle jaoks lasin blenderis karbi vaarikaid sidrunimahla ja väikese tilga suhkruveega (et suhkur enne korralikult ära sulaks) sodiks, sõela abil sain seemned välja. Lõpuks sai sellest terve õhtusöögi peale üks asi, mille õnnestumise üle mul kõige parem meel oli. Vaarikas on lihtsalt nii hea ja tekstuur samuti.
Kuna olime lõunat päris hilja söönud, ei olnud meil kõht veel tühi ja alustasin ettevalmistusi alles kell 19. Võtsin ette eelroa. Mõtte selle jaoks sain otsapidi Mustast Puudlist, kui sain Kalamatsi praejuustu sain. Kui siis nende kodulehelt juustu müügikohti otsisin, leidsin salati retsepti (SIIN). Mingit kunsti seal ei olnud, hakkisin asjad valmis, piserdasin kastmega üle. Juustu praadimine õnnestus mul oodatust paremini ja kuigi mu serveerimisoskus on kehvapoolne, siis lõpuks nägi kupatus väga isuäratav välja. Nicolale avaldasid kõige enam muljet seemneleivakesed.
Kuna ports tuli suurem, kui esialgu plaanisin, siis ajasime veidi niisama juttu ja järgmise käigu juurde ei kiirustanud. Ühel hetkel otsustasin, et kuna seda pean nullist tegema, siis äkki võiks vaikselt alustada. Retsepti kasutasin quinoa jaoks ja sain selle jälle Mari-Liisi blogist (SIIN). Õhtu kõige pingelisem osa (mingil põhjusel kahtlesin pearoas kõige enam) läks aga nii sujuvalt, et lausa lust oli süüa teha. Suutsin kuidagi tööde järjekorra niimoodi organiseerida, et kaost ei tekkinud. Panin quinoa keema, samal ajal valmistasin lõhe fooliumis ette. Panin sellele vaid soola, pipart, tilli, võid ja veidi sidrunimahla ning küpsetasin suure tüki 180 kraadi juures, umbes 25-30 minutit. Lõhe küpsemise ajal jõudis quinoa maha jahtuda, suhkruherned ei vajanud palju aega. Lõpuks saigi eine valmis veidi üle poole tunniga. Ja kui maitsev see sai.. Kindlasti mängis oma rolli siin just Nõmme turult ostetud lõhe, see oli väga kvaliteetne ja värske. Rõõmus olin ka selle üle, et Rimist suhkruherneid leidsin. Pole õrna aimu ka millega ma need asendama oleks pidanud.
Magustoit oli mul valmis, pidin vaid kastme peale panema ja marjadega kaunistama. Maitsev magustoit, kuid želatiin oli mul natukene imelik ja järgmisel korral peaksin seda tiba rohkem panema, sest praegu sai tulemus minu jaoks liiga vedel. Samas oleks palju hullem olnud, kui tarretis nii tugev on, et lusikas tagasi põrkab, nii et lõpp hea kõik hea.

Kogu õhtus pakkus meile mõlemale tunduvalt rohkem emotsioone kui lihtsalt väljas söömine ja kinkide vahetamine ja lõpuks ohkas Nicola, et nüüd peab aasta aega ootama kuni ma talle jälle nii hästi süüa teen. Ma proovin sellest mitte välja lugeda seda, et ma muidu mingeid käkke talle teen, vaid ikka seda, et võib-olla on siit sündimas uus komme sünnipäevi tähistada? 

1 comment:

Maris said...

Olen blogimaailmast viimasel ajal kahetsusväärselt võõrandunud, kuid lugesin just järele terve portsu sinu poolt ilmunud postitusi!
Suured õnnesoovid korteri puhul tagantjärele! Katsun nüüd remondipostitustel agaramalt silma peal hoida, sest see kõik on oiiiii-kui-põnev! Filmipostituste üle rõõmustan mõistagi endiselt ja sellised mõnusad erilisemate sündmuste postitused (nagu käesolev) on veel kirsiks tordil! Loodan, et sellest teie õhtusöögi ettevõtmisest kujuneb pikaajalisem traditsioon! :)