July 12, 2017

Piacenza ja Comacchio

 Meie puhkus hõlmas endas nagu ikka mitut erinevat osa, sest kodumaale jõudes peab Nicola jõudma kõik sealsed inimesed ära näha ning soovitatavalt ka mind lõbustama, ehk tegelema turistihõnguliste jalutuskäikudega ja näitama mulle uusi kohti (ja lisaks kindlustama selle, et mul kunagi kõht liiga tühjaks ei läheks - iseenesest kerge ülesanne, mingi krõbin peab lihtsalt alati kuskil taskus/kotis kaasas olema). Need kaks asja saidki ühendatud üsna meie reisi algul, kui läksime Piacenza linna.

Piacenza on Bolognast 150 km kaugusel asuv väike linn, kus elanikke umbes 100 000. Roomlaste asutatud linnal on olnud nii sõjaline, põllumajanduslik kui ka kaubanduslik tähtsus ning keskajal oli tegemist lausa ühe Euroopa rikkaima paigaga. Käisime Toomkiriku tipus, kust avanes kompaktne vaade. Üles viisid imekitsad trepid ja arutasime omakeskis kas nad huvitav korpulentsemaid külastajaid all hoiatavad, et nad ei pruugi lihtsalt käikudest läbi mahtuda. Giidituur viis meid ka kupli alla Guercino maalinguid vaatama, kuid seal pilti teha ei tohtinud.
Palazzo Farnese, mis on nüüd koduks paljudele muuseumitele

Lõunaks sõime Piacenzale omaseid ricotta ja spinati täidisega tortellisid või ja salveiga. Eriliseks teeb selle täidetud pasta tema kuju, mis on justkui väike palmik. Maitses loomulikult väga hästi.
Comacchio, tuntud kui ka "väike Veneetsia", oli teine sihtkoht, kus käisin esimest korda. Sinna väntasime Lido delle Nazionist jalgratastega u 12 km. Jalgrattateid seal kandis enamasti ei eksisteeri.. Mis tähendab, et sõitsime autotee servas. Õnneks siiski mitte kiirtee, tavaline külavahetee oli, kuid minu jaoks siiski natukene hirmus kogemus. Eestis on teadupärast nii, et on asfalt, valge joon, siis veel asfalti, mingit liivapuru ja alles siis muru või muud sellist. Seal nägi mõnes kohas pilt välja selline, et valge joonega juba mõranenud asfalt lõpes ja kohe heinarägastik. Heinarägastikus ei tohtinud samuti sõita, sest seal võib rattakummi lõhki teha. Näha võis auto alla jäänud loomi, mõni täitsa suur (nutria). See oli justkui ekstra meeldetuletus end ikka piisavalt õhukeseks mõelda ja end võimalikult tee serva pressida, iidvana ratas all vänderdamas, et mitte ise samamoodi lõpetada.
Kohale me jõudsime ja kergendustunne oli suur. Panime rattad lukku ja patseerisime väikestel tänavatel. Sealne keskus oli nii tilluke, et jõudsime vist kõik tänavad läbi jalutada. Rahvast oli väljas vähe, seda arvatavasti vastava kellaaja tõttu, kui kõik veel kuumuse eest varju otsivad. Selle vastu ei olnud meil midagi, sest siis saimegi vabamalt Treppontit pildistada. See 17nendast sajandist pärit uhke sildade ja treppide kogum iseloomustab Comacchiot kõige paremini. Linn asub Reno jõe suudmes ning leida võib hulganisti kanaleid ja sillakesi, sellest ka viide Veneetsiale. Peamised tegevusalad on kalapüük ja soola tootmine. Vanalinna üheks vaatamisväärsuseks ongi juba sajandeid tegutsenud kalurite turg selle sama Trepponti jalamil, mis meie külastuse ajal oli kahjuks suletud.
Mind kohe tõmbas see lauake, võtaksin endalegi sellise rõdule

No comments: