July 25, 2017

Kedi (2016)


Sissejuhatuseks kirjutan hoopis seda, et LÕPUKS sai meil terve Losti sari vaadatud, kõik kuus hooaega. Mul on hea meel, et sellega on nüüd siis ühel pool. Lõpuks oli see juba nii totter ja ma isegi ei tahtnud üritada aru saada või kuidagi loogiliseks midagi mõelda, sest see on võimatu. Kõik räägib kõigele vastu ja.. väga tüütuks läks see vaatamine. Viimasesse hooaega suhtusimegi nii, et "jee, 5 osa veel ja siis on läbi!", mitte "ainult 5 osa veel, nii kahju". Sellega sai mul kogu sarjandusest nii villand, et praegu tahan hoopis ainult filme vaadata. Mis on ju blogi mõttes hea! Eile käisime mu lemmikkinos ja vaatasime kassifilmi. Neljapäeval käisime kasside varjupaigas avatud uste päeval. Mida sellest järeldada? (hetkel veel mitte midagi)

Kedi on dokumentaalfilm Istanbulis elavatest tänavakassidest. Üksildased ja metsikud nad siiski ei ole, sest linnarahva seas on palju neid, kes kiisude eest hoolitsevad ja neid lausa üheks Türgi kultuurile omaseks nähtuseks peavad. Näha sai nii uulitsahirmuks ristitud kõutsi kui ka abivalmis hiirekütti, kes restorani juurest kõik rotid kinni püüab. Mõned kassid käivad kala näppamas, teised annavad näljast teada aknale koputades. Tundub, et kõik filmis sõna saanud inimesed olid ühte meelt, et kassid on iseloomuga elukad ning kahte samasugust ei ole olemas.
Võiks arvata, et minusugusele kassihullule piisab vaid sellest, kui ükskõik milline karvapall ekraanil ette sööta ja süda sulab, siis nii kergelt ikkagi ei pääse. Leian, et dokumentaalfilmilt võiks oodata ikkagi sügavamat teemakäsitlust, samas tegelikult mõistan, kui eesmärk oligi lihtsalt mingeid pärislugusid jutustada. Ma natukene seda pelgasin, et ühtegi suuremat "probleemi" ei tulegi üles ja põhimõtteliselt nii läkski. Korraks käis läbi see, et kassidel jääb tänaval elukohti vähemaks, kuna kõik tehakse liiga korda. Ei olnud intervjuud ühegi inimesega, kellele näiteks kassid ei meeldi ja talle nad tänaval närvidele käivad. Tundub, et mulle pakuvad konfliktiga dokumentaalid rohkem pinget, ja see oli lihtsalt ilus film :) Tänavavõtted olid meeleolukad ja filmi tempo paras, et Istanbulist meeldiv aimdus saada. Mulle läksid sealt paar meest väga hinge, kes oma loo tänavakassidega seoses rääkisid ja keda saaks oma lahkusega eeskujuks võtta. Näiteks käib üks mees tänavakasse söötmas ning kui märkab mõnel pojukesel silmapõletikku, küsib tema jaoks loomaarstilt silmatilku. Oma teguviisi seletab mees sellega, et mõned aastad tagasi aitas just kasside eest hoolitsemine tal närvivapustusest üle saada, nüüd on see justkui teraapia. Vot selle peale küll süda sulas.

No comments: