May 8, 2017

All I ever heard was the sweet sound of ignorance

Üllatus üllatus, taaskord alustan pildiga hommikusöögist, sest muust pole ma mõistnud pilte teha. Aga oli ka tore sööming, rohkem vist küll lõuna eest - võõrustasime sõpru, kellele pakkusime ahjus tehtud muna ja peekoni portse, pannkooke, avokaadot leiva peale panemiseks. Eine lõpetasime banaani-mango-meloni smuutiga. Nicola pressis terve võrgutäie apelsine mahlaks ja kinnitas, et elektrilist mahlapressi on meil vaja. Nagu on meil vaja ka jäätisemasinat, vähemalt 5 erinevat panni, pastamasinat, saumiksrit (ok seda on võibolla tõesti vaja), kitchen-aid'i, Ferrari pitsamasinat...

Põhiline stressiallikas sai laupäeval lõpu, see va raamatupidamise kutseeksam oli ära. Natuke imelik, aga tunne on selline, et teeks ühe korra veel, nii palju sai õpitud selleks ja nüüd ongi juba läbi..? Korrata enam ei jaksa aga ülesandeid lahendaks veel rõõmuga. Aga ainult neid, millest väga hästi aru saan. Gümnaasiumi matemaatika meeldis mulle samamoodi, mõned ülesanded lihtsalt jooksevad käes nii hästi, et lausa lust teha. Eksami tulemust pean nüüd küll üpris kaua ootama, alles mai lõpus avaldatakse see.

Kaks nädalat on veel tegemist omajagu ja siis jääb ainult töö, mis tundub praegu juba nagu päris puhkusena - ainult töö! Täna just enne mõtlesin selle peale, et vahepeal peakski end ise panema kuhugi keerulisemasse olukorda, "mugavustsoonist välja" promotakse seda vist, sest siis, kui see läbi saab, tunned kohe erilist rõõmu ja tänutunnet. Oled koguaeg heast ümbritsetud, siis paratamatult harjud ära. Sama oli selle kooliga, vahepeal juba jõudsin ohkida, et MIKS mul sinna oli vaja ronida, aga just sellepärast oligi, et nüüd on nii hea meel, et tehtud sai!

Stress ajab mind magusat sööma. Eriti just kommi ja šokolaadi, kui neid koju peaks sattuma, siis kapis nad kaua ei püsi. Ka nisujahu on isutanud rohkem kui muidu ja keelanud ma kah pole, kuidagi tundus liig end piirata, kui niigi on/oli raske aeg. Eile mõtlesin küll, et "esmaspäevast.." ja ongi vist toimunud edusamm, sest ei ühtki kommi pole täna söönud. Sellega ma ei hakka end närvi ajama, et lubaksin kõigest magusast hoobilt loobuda, see ei ole mu jaoks vajalik, aga lademetes šokolaadi hävitada pole ka päris õige.

Nagu blogipiltidest näha on, siis pildistanud pole mitte midagi ega mitte kedagi. Praegu olen liiga väsinud, et isegi mõelda sellest pikalt - kui praegu on nii, siis on nii. Vahepeal lihtsalt tuleb meelde, et tegelikult ju mulle meeldib pilte klõpsida ja sellest on kaua aega möödas. Tunnen, et enne on vaja ära lõpetada mingid asjad, mis ajumahtu võtavad ja sellega mingisugustki loomingulisuse alget pärsivad. Aga vot hommikusöögipildid, neid jaksan ikka teha, sest mõelda pole vaja.

Ühel päeval juhtus tööl nii, et tunne oli nagu töötaks ikka logistika valdkonnas. Jõudsin ühe päevaga kahtlaselt palju tehtud, suhtlesin n+1 autojuhiga, sildistasin pakke, sõin lõunat kontorilaua taga.. Kui ma parasjagu mingite dokumentidega ringi tormasin, siis korra mõtlesin, et polnudki väga viga sellel logistikutööl. Eks ikka juhtub nii, et hiljem mäletame pigem head, kui halba, nii et praegu ütlen tõesti, et polnud viga. Samas homnepäev tagasi ka ei läheks. Tore, et korraks selline äratundmismoment läbi käis ja nostalgitseda mulle meeldib.

Nüüd lähen teen riisiputru. Mmm, riisipuder..

2 comments:

Kriss said...

Kevad on alati kõigil paras hullumaja :D Väga lahe, et said kutseeksami kaelast, ootan ka momenti, kus kooliga saaks lõpuks ühele poole - absoluutselt kõik oleks nagu lõputöö taga ootel praegu (pildistamine, sotsiaalne elu, matkama tahaks minna või raamatuid lugeda, aga ei saa... isegi tööl ei ole 100% mõtetega alati kohal, sest muretsen, et ei saa töö ajal kirjutada ja seega ei liigu edasi :D ). Igatahes, kergelt kade olen hehe, loodan, et läks hästi!
Ja stress ajab mind ka igasugust rämpsu sööma, mida muidu kaarega väldiks või isegi ei isutaks, aga noh... närvid. Lohutan end sellega, et vaid paar nädalat kannatan veel ja ei hakka enda nõrkusehetki väga pahaks panema, sest see pole mu 'normaalne' mina neid otsuseid tegemas

Eliise said...

Minu arust on väga tervislik aru saada millal on tegemist "eriolukorraga" ja ei maksa endaga pahandada ja millal on tegemist lihtsalt laiskusest rämpsu söömisega, mida võiks heaga piirata. :) Loodan, et ka sul saabub varsti kergem aeg!