March 4, 2017

KonMari korrastusmeetod peatükk 1 - Kleidihullu pihtimused

 Lugesin veebruari lõpus ühe hingetõmbega (pika nädalavahetusega) läbi Marie Kondo raamatu Jaapani korrastuskunsti kohta. Mitte, et mul kodu korras hoidmisega erilisi probleeme oleks, vähemalt nii ma ise mõtlen, aga lihtsalt on see teema huvitav ning ma tean, et mul on kodus asju lihtsalt sellepärast, et.. on. Ning ma ei ole kindel, kas ma neid uude koju kaasa tegelikult võtaks. Seda meelt ma üldse pole, et koliks välja ning jätaks kastides asju ema juurde. Selline mitmes kohas elamine teeks mind rahutuks ning ühel hetkel peaks selle sorteerimise ikka ette võtta - parem teha siis kohe!

Seda muide mainiti raamatus - keegi Marie Kondo klientidest oli uurinud, kas põhjaliku korrastamise peaks ette võtma enne või peale kolimist. Vastus: kindlasti enne, kasvõi juba siis, kui uut elukohta üldse valimiski pole vaadatud. Olen sellega päri. Kui kord leiame ja ostame oma kodu, on niigi muud, millega pead vaevata. Üks hea põhjus on sellel veel: kui korrastamine on ette võetud enne, siis saad ka selgema pildi mis mööblit uues kodus vaja on, kui suurt raamaturiiulit või kui palju pinda kööginõude jaoks.

Lugesin ja sain nii palju indu, et mõtlesingi siis pihta hakata, põhiliselt jälgides raamatus kirjeldatud KonMari korrastusmeetodit. Mõte on lihtne - asju sorteeritakse kategooriate kaupa, mitte ei võeta ette ühte tuba/kappi korraga ning kategooriatel on õige järjekord: riided, raamatud, paberid/dokumendid, komono (kõik muu, vastavalt enda kodule kategooriateks jaotatud, näiteks hügieenitarbed, nõud, hobivahendid jne) ja sentimentaalse väärtusega asjad. Alustasingi riietest.
 KonMari näeb ette, et ühe kategooria asjad võetakse kõik välja ning kogutakse ühte kohta kokku, et esmalt aimu saada üldse sellest koguses, mis end meie kappides peidab. Võtsingi siis peaaegu, et kõik riided välja. Sohki tegin nii palju, et välja jätsin mütsid, sallid, kindad.. Nendega tegelen koos jalanõudega. Samuti mantlid ja joped, sest need on juba läbinud kontrolli.

Seejärel tuleb iga ese kätte võtta ning küsida endalt: kas see toob mulle rõõmu? Rõõm on ka see, kui ese teeb elu mugavamaks ning sa väga hindad seda. Vajadusel võib seda asja lausa kallistada, et paremini aru saada, mis meeleolu see tekitab. Ja kui see tundub väga jabur, siis.. võib-olla natukene ongi aga olles seda meetodit nüüd oma esimese kategooria peal katsetanud, võin öelda, et väga efektiivne! Just seetõttu ongi kategooriate järjekord oluline, et riietega on väga kerge tajuda seda, mis tunde see tekitab. Nii et esimene kokkupuude KonMariga oli vägagi edukas. Eks siis räägime edasi, kui ma elutoa põrandal röstrit kallistan ja mõmisen omaette "Rõõm, sina või?"..

Kui detailidesse laskuda, siis see ühte kohta riiete kokku kogumine ja siis omakorda kategooriateks jaotamine oli väga huvitav. Näiteks eile hommikul ei oleks ma küll osanud arvata, et mul on 27 kleiti.. 27! Isegi kui ma iga päev paneks erineva kleidi selga, kuluks nende läbi kandmiseks lausa kuu aega. Tõsi, olles rohkem kleidi- kui püksikandja ongi loogiline, et neid on palju, erinevad aastaajad, funktsioonid (kodukleit vs ballikleit). Niisiis alles jäänud 22 kleiti ei olegi ehk liiga halb tulemas. See on aga märkimisväärne, et enne eilset olin ma võrdlemisi kindel, et riietega midagi palju enam ette võtta ei saa, sest mõned kuud tagasi tegin enda arust sarnast asja ja panin kõrvale kilekotitäie riideid. Aga rõõmumeetodiga tuli eile üks kilekott juurde.

Veel on huvitav see, et eile süvenesin ma palju rohkem enda garderoobi kui tervikusse. Vaatlesin rohkem sellise pilguga, et mis on need riided, mis mulle rohkem meeldivad ning millest on lemmikud kujunenud, samas kui teised on tähelepanuta jäänud. Räbalad ja ilmselgelt vanad asjad olid juba kõrvaldatud, kuid ikka leidus eile neid rõivaid, mida lihtsalt ei kanna, mõni pole selga jõudnudki. Sain teada, et madal püksivärvel ei tõmba mind ühte korralikku teksapaari kandma ning peagi on vaja välja vahetada kulunud tagumikuga lemmikpüksid. Musta värvi kampsuneid on väga palju. Lühikesi pükse oli rohkem, kui ma suvel ära jõuan kanda (sest kleidid). Ja kui kunagi vaja midagi uut osta, siis see ei tohiks kindlasti olla mustriline, sest selliseid asju on juba liiga palju ning juba praegu on tegelikult keeruline kõike kokku sobitada.

Vabaks jäi peale seda ettevõtmist päris palju riidepuid ning tunne on hea, et kapis on nüüd ainult need riided, mida päriselt ka kannan. Enne oli seal palju sellist, mis enamvähem veel sobis aga minema ka nagu ei raatsi visata, no ja vana hea ühel-päeval-lähen-paksuks/peenikeseks-siis-kannan.. Järgmisena võtan ette mütsid, sallid, kindad ja jalanõud ning kui kõik seljaskantav on läbitud, tuleb ette võtta järgmine suur kategooria: raamatud!

Ettevõtmine numbrites:
Kleidid - enne 27, nüüd 22
Seelikud - enne 11, nüüd 8
Pikad püksid - enne 8, nüüd 6
Lühikesed püksid - enne 6, nüüd 4
Pintsakud/pusad - enne 7, nüüd 5
Kampsunid - enne 14, nüüd 10
Pikkade käistega särgid - enne 9, nüüd 6
T-särgid/maikad - enne 16, nüüd 14
Pluusid - enne 10, nüüd 6

No comments: