January 25, 2017

The Swedish Theory of Love (2015)

Eile tuli ETV2 pealt dokumentaalfilm, mille sisu tundus mulle kohe haarav (ülim iseseisvus = üksindus) ja kuna sattusin just täpselt alguses õigele kanalile, jäingi vaatama. Ja nii oligi, et teema on põnev, kuid kahjuks jäi film nõrgaks. Mõtted pani aga minul tööle, nii et hea meelega kirjutan filmis nähtust ja lisaks kah veel.

Rootsit tuuakse paljuski teistele eeskujuks, on seal ju ülim heaoluühiskond, kus toetuseta ei jää keegi abivajaja. Kõrgelt on hinnas eneseteostus ja võimalus olla sõltumatu nii perekonnast kui ka riigist, samuti ei ole olulisel kohal usk, mis kuidagi elustiili mõjutada võiks. Võiks arvata, et nii on igal pool Euroopas ja kirik mängib väikest rolli, kuid näiteks Itaalias võib olla väiksemas külas suureks probleemiks apteegist SOS-pilli saamine, rääkimata sellest, et veel aasta tagasi pidi selle saamiseks olema arsti poolt määratud retsept. Rootsis on aga selline asi välistatud ning pakutakse hoopis teenust ise endale kodus kunstlik viljastamine teha.

Sellega film algabki - üks noor naisterahvas räägib, kuidas talle on enda ruum väga oluline ja ta tahab lapsi, aga mitte meest. Samas tõdeb ta, et vahel on üksinda ikkagi raske, oleks tore, kui keegi kodus ootaks ja kasvõi pesu aitaks kokku voltida. Abi pole vaja kaugelt otsida, sest just sellistele naistele ongi mõeldud lehekülg, kust valid sobiva spermadoonori välja (et ikka nahavärv, pikkus ja silmade värv oleks parim võimalikest), sisestad krediitkaardi andmed ning paari päeva pärast on kuller ukse taga. Pole meest, pole probleemi!

Näeme ka ühe asutuse tööd, kelle ülesandeks on tuvastada üksinduses surnud inimeste lähedasi. Nimelt pidavat iga neljas inimene Rootsis (võin eksida, võib-olla oli see number põhjamaade või Euroopa kohta) üksinda surema ja ei ole üldse harv nähtus ka see, et ilmsiks tuleb see alles paari nädala, kuu või aasta pärast, kui naabrid hakkavad aina tugevneva leha pärast kurtma.. Kuidas aga saakski keegi nende inimeste kadumist märgata, kui arved makstakse automaatselt ning kontakt perekonnaga või üldse kellegagi puudub? Just ühte sellisesse korterisse uurijad saadetigi, sest mehe ainus teadaolev sugulane, tütar, pole isaga juba 30 aastat suhelnud.

Kontrastiks näidati elu Aafrikas, oli vist Etioopia, kus suhtlus on vahetum ning hoolimata rahalistest raskustest oleks inimesed justkui õnnelikumad. Peategelaseks on seal üks vanem meesterahvas, kes kolis Rootsist Aafrikasse oma naise juurde elama ning töötab seal arstina. Ta näitab töövahendeid, millega hakkama peab saama - kui meditsiiniline puur maksab 4000 eurot, siis ehituspoest saab tavalise puuri 15 euroga ning sellega saab põhilise häda eemaldatud. Kogukond toimib, üksteist abistatakse, keegi ei pea üksinda kannatama, jagatakse ka kõige väiksemat pala. Ta ütleb, et vaesuses elavad mõlemad riigid - ühel on see lihtsalt rahaline ja teisel vaimne/sotsiaalne.

Ka Rootsis ei ole kõik rahul eluviisiga, kus igaühe põhiliseks mureks on ainult enda heaolu ning pidevalt kiirustatakse kuhugi, nägemata ligimest. Filmitegijad viivad meid sügavale metsa, kus kogunevad... parema sõna puudumisel ütlen, et hipid. Stseenid sellest, kuidas nad seal kuhjas üksteist kallistavad ja otsa vaatavad ei anna just eriti midagi juurde, kuid intervjuu osa nendega küll. Üks naine rääkis, kuidas see oli tohutult suur vabanemine lõpuks jõuda inimeste keskele, kes temaga päriselt ka tutvuda tahtsid, vaatasid rääkimisel otsa. Ta avastas, kui suur jõud on füüsilisel kontaktil ning näost-näkku suhtlemisel.

Kui aga konkreetselt sellest filmist rääkida, siis kuigi teema on jube põnev, jäi film ise nõrgaks. Puudus otsene seos erinevate tegelaste vahel ning need üksikud seosed, mis tahtsid midagi tõestada, ei olnud alati nii usutavad. Jah, ma mõistan, kuidas ülim iseseisvus viib paratamatult ainult endale keskendumisele, kõige olulisemaks saavad enda unistused ja eesmärgid ja see ei pruugi tegelikult üldse kasulk olla, kuid filmi ülesanne oleks olnud seda kõike kuidagi paremini illustreerida ja tõestada? Praegu jäi kogu vaatamine pigem sellisele tasandile, et vaadake, nii on, arvatavasti selle ühe asja pärast, aga ärme sügavuti seda lahkama hakka. Näiteks osa pagulaste kohta, kus ka nemad tõdesid, et rootslased on ühed üksi toimetavad isiksused ning läheb aastaid enne, kui nendega rohkem, kui tere-tuttavateks saada, jäigi lihtsalt looks. Kuidagi liiga ühepoolne oli kogu käsitlus ka - mina oleksin ehk sisse pannud mõne intervjuu nende lastega, kes tõesti polegi oma vanematega aastaid suhelnud.

Kõige enam kõnetas mind hipide osa, sest just hiljuti loetud raamatust (Decoding the New Consumer Mind) sain ühe sarnase mõtte: kõik janunevad tähenduslike ja sügavate suhete järele, tunda end olulisena ja hinnatuna nii pere kui ka sõprade keskel. Sotsiaalmeedia pidi algul seda kõike paremini võimaldama, kaotades ära vahemaa, mis tuttavad eraldada võib. Tegelikult on see aga nagu rämpstoit - sotsiaalmeediast saad sa kiire laengu, nagu pidevalt näksiks natuke, kuid "täiskõhutunnet" ei tule sealt mitte kunagi. See saab tulla ainult päriselt inimestega kohtudes, kuid see on juba liigne kohustus ja häda ühele laisale inimesele, ja laisad me enamasti kahjuks oleme. Päriselt suhtlemine eeldab enda kodust välja ajamist, empaatiavõimet, kuulamist, võib-olla ka vahel vaidlemist ning selliste hoiakutega vastakuti seismist, mis endale üldse ei meeldi - kui tüütu see kõik on! Kahjuks jääb märkamatuks see, et tõrjudes tüütut osa, ei saa ka hea kuidagi meieni jõuda.

Ja nii siis ongi, et naised tahaks lapsi, aga selleks läheb ju vaja ka meest, kelle järel siis koristama peab. Rootsis on sellest nähtusest äri tehtud, ei jää naine ilma lapseta, kuid siin jäi filmis ühele väga olulisele asjale viitamata. Niimoodi käitudes otsustatakse tegelikult oma tulevaselt lapselt röövida võimalus kunagi isa omada, mida pean ülimaks isekuseks. Kahjuks on eneseteostus olulisem kui teiste (oma perekonna ja lapse!) tunnetest hoolimine.

Minu jaoks oli filmi parimaks osaks sotsioloog Zygmunt Bauman'i käsitlus teemast, tahan kindlasti mõnda tema teost lugeda. Mehe sõnul kogeme kõige suuremat õnnetunnet siis, kui saatus viskab meie teele raskuseid, kuid me ületame need. Kõigest sõltumatus ning Rootsi "turvavõrk" on aga niivõrd efektiivsed igasuguste raskuste ennetamisel, et jääbki üle vaid eksisteerida. Ka tema rääkis päriselust ja internetielust. Kuidas on väga kerge leida sõpru internetis, kuid mitte nii kerge seda päriselt teha.

Leian, et dokumentaalfilmi ülesanne on meid mõtlema panna ning seda ta tõesti tegi, kuid teemat oleks saanud sügavamalt käsitleda. Hiljem lugesin intervjuud Erik Gandiniga, kes selle filmi tegi, ning tuleb välja, et tegemist on rootsi-itaalia päriolu mehea, kes kasvas üles Itaalias ning kolis 20-aastaselt Rootsi ning kuidas siis oli kontrast tema jaoks eriti suur. Saan sellest aru, sest kuigi ma pole Itaalias elanud, olen nüüdseks sealset elu siiski veidi juba tundma õppinud. Ma ei ütleks, et suhted seal oleks kuidagi tähenduslikumad, kui Eestis (pealiskaudset edvistamist on seal uskumatult palju), kuid sotsialiseerumist on kordades rohkem, ning selle põhjalt saavadki ju pärissõprused alguse.

Kokku võtaks ma teema nii, et indiviidi iseseisvus on loomulikult midagi, mille poole püüelda. Teadlikkus võiks aga suurem olla, et iseseisvusega ei kaasneks isekust, mis toob kaasa üksinduse - vahel soovitud ja mugava, kuid kahjuks tihti väljapääsmatu.

3 comments:

Maris said...

Selle üksinda suremise kohta: oli maikuine päev, lebasin oma ühikatoas ja küünitasin parajasti oma laadijat seinast välja tõmbama, kui mingil põhjusel käis peast läbi mõte, et kui nüüd elektrilöögi saaksin, jääksin ilmselt samamoodi surnuna põrandale lebama, kuni korterikaaslased (3tk) mõne aja möödudes mingit haisu hakkaksid tundma.
Vanematega skaipisin ma regulaarselt, ent vaevalt osanuksid nad tulla mind ühikapõrandale otsima, kui ma endast mõned päevad märku poleks andnud. Eeldanud, et küllap on lihtsalt kiire. Sama lugu Eesti sõpradega. Korterikaaslastega olid suhted küll soojad, ent siiski kauged: suhtlesimegi reeglina siis, kui ühises köögis/koridoris trehvasime. Mõnikord ei näinud teineteist mitu päeva jutti, kuid mul poleks tulnud mõttessegi igal õhtul nende heaolu kontrollida. Loengud olid enamjaolt vabatahtlikud, mistõttu käisid kõik kohal nagu ise heaks arvasid - vaevalt osanuks sealgi mõni õppejõud või kursakas mu puudumist suure kella külge panna.

Mu mõte jõudis välja sinna, et elan iseseisvana paljuski väga anonüümset elu. Mitte et ma arvaks, et inimesed ei kurvastaks, kui ma sureksin - oh ei, kurvastaksid ikka! -, kuid üle ega ümber ei saa tõsiasjast, et võiksin vabalt pildilt kaduda, nii et mööduks jupike aega, enne kui mu kadumise üle tõsisemalt pead murdma hakataks.

Aga ma ei taha jäädagi nõnda elama!
Praegu üliõpilasena jah, miks mitte, kuid kunagi loodan endale rajada elu, kus mind ümbritseks tihe tugivõrgustik (mees ja lapsed, lähemad naabrid), nii et surnuna leitaks mind märksa kiiremini ja väärikamas seisus (noh, mitte leha või kärbseparve peale).

Eliise said...

Saan aru, mida mõtled. Anonüümsus on mingi piirini hea, kuid vahel paneb mõtlema kui kaua ikkagi läheks aega, et minu kadumist märgataks? See kadumine ei pruugi isegi surm olla aga ka midagi muud - äkki otsustan lihtsalt kogu senise elu unustada, nime vahetada ja ära kolida?! Mina mõtlesin seda vahel siis, kui Nicola veel Itaalias elas ja mingis jonnitujus tuli ikka ette seda "Sa ei saaks kunagi teada, mis minuga juhtus!!" (väga täiskasvanulik)..

Anonymous said...

Mina vaatasin filmi ära. Mulle meeldis, aga tõesti, sidusust jäi natukene väheks - näidati justkui kolme eraldiseisvat asja/lugu.

Ma arvan, et hea keskmine oleks suurepärane. Meil siin, Soomes ja Rootsis on üksildust ja üksindust liiga palju - kasvõi juba pimeda ja külma talve tõttu; samas ei suudaks ma vist elada lõunapoolsemas ühiskonnas, kus sinu asjad on ühtlasi terve küla asjad ja kõik teavad kõike (liiga stressirohke). Aga alati on ju lihtne öelda ja raske teha :)

(Kuidas kasvatada inimest - sisselogimine kahjuks ei õnnestunud)