January 19, 2017

Arrival (2016)

 Esimene sellel aastal kinos nähtud film!

12 ülisuurt tundmatut objekti ilmuvad järsku ning jäävad maa kohale hõljuma - USAs, Venemaal, Hiinas. Näiliselt ei ole väljavalitud kohtadel mingit seost ning alused ei suhtle ka omavahel kuidagi inimesele tuvastataval moel. Inimkond on hirmul ning ootab vastuseid - mis need on? Kes seal sees on? Kust nad tulid ja mida nad tahavad? Et asjast sotti saada, on kokku pandud meeskond tippspetsialiste, nende hulgas ka keeleteadlane Louise, kelle ülesandeks saab tulnukate keele tõlkimine. Emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnavaks projektiks aga ei ole palju aega, sest igas riigis kokku pandud uurimiskeskused ei ole aga sugugi ühel meelel, kuidas olukorraga tegeleda - kas rünnata või oodata? Kaasa ei aita ka fakt, et vallandumas on üldine paanika.
 Teen algust kohe kiidulauluga - mulle väga meeldis see, mida ma nägin! Kuigi ulmefilmid ei kuulu kindlasti sellesse kategooriasse, mida ma meelsasti vaataks, siis seda trailerit nähes teadsin, et see ei saa olla tavaline plahvatused-koledad-kollid-mega-tulevik värk, mis mulle väga igavana tundub, vaid midagi... huvitavat. Ja just nii oligi. Arvatavasti sain selle tunde kätte faktist, et peaosaline ei ole mitte 15-aastase töökogemusega tippfüüsik või FBI kõige kõvem spioon vms tegija, vaid "pehme eriala" esindaja (küll omal alal väga hinnatud, kuid siiski inimene, kes ei kujutanud ette, et just tema ukse taha tullakse keset ööd koputama, et ta helikopteriga tööülesandeid täitma viia).

Filmi esimene lugu, Max Richter'i On The Nature of Daylight on siit blogist ennegi läbi käinud, ma ei mäleta kuidas ma selle loo peale sattusin. Olnud on ta igatahes nii Shutter Island'is kui Disconnect'is, kuid minu mälestused sellest viisist ulatuvad vabalt juba 10 aasta tagusesse aega.. Igatahes tundsin selle hetkega ära ja kuigi fännan seda lugu väga ja andsin juba eos filmile "VÄGA HEA" hinnangu, siis korraks mõtlesin, et võib-olla ei peaks pisarakiskujaga filmi alustama.. Et see on kuidagi liiga ruttu, ei mõju veel nii sügavalt. Aga tore, et seda ka hiljem kasutati, sinna sobis juba rohkem.
 Kuna tegemist oli rohkem draama, kui põnevusfilmiga, siis loomulikult ei olnud tulnukate tuleku eesmärgiks siin sõda või kaost tekitada (sellega said inimesed iseseisvalt juba piisavalt hästi hakkama). Nii oli vähemalt minul asja huvitavam jälgida, sest kohe alguses ei osanud küll ette ennustada, et MIKS nad siis tulid ja mis täpselt saama hakkab. Kui ma mingi hetk hakkasin aru saama, siis pidin tõdema, et tegemist on laheda asjaga ja siin on mõtteainet mitmeks päevaks, kui vaid tahaks süvaanalüüsi teha. Ja kõik need sümbolid - oo, kui palju saab siin igasuguseid seoseid luua, ütleks minu kunagine kirjandusõpetaja :) Sümbolinautlejaks olen ma saanud aga alles peale gümnaasiumit ning täitsa usun, et mõnda asja mõtlen enda jaoks sügavamaks, kui see võib-olla filmitegijatel mõeldud oli. Mis aga ei häiri mind üldse, eriti selliste linateoste puhul, kus jäävadki mõned asjad mõistatuseks - seal võibki siis lasta fantaasial lennata, toetudes enda arust nähtud vihjetele.
See on kolmas film, mida olen näinud Denis Villeneuve'lt, hiljuti oli tegemist minu jaoks veel tundmatu nimega. Eraldi ei taha ma Enemy'st kirjutada, kuid mingisuguse sarnane stiil oli olemas ja mul oli hea meel see ära tunda. Pettusin aga lõpus kohutavalt, kuigi ülejäänu oli väga kaasahaarav ja hea vaatamine. Seal jäi sisu natukene rohkem hämaks, kui mulle meeldib, nii et Arrivalit soovitan rohkem, aga kellele mõistatused meeldivad, siis Enemy käib kah. Prisoners'is polnud mingit mõistatust enam lõpus, aga hea film oli ikka!

Aga et lõpetada siiski sama filmiga, millest rääkimist alustasin, siis - kokkuvõttes üks viimase aja parimatest, mida näinud olen, jättis kohe märgi maha ja tean, et mäletan seda veel pikalt. Igal juhul soovitan, ka neile, kes ulmefilmide suhtes skeptilised on. Minu jaoks jäi see tulnukateema tegelikult nagu teisejärguliseks, samamoodi nagu Harry Potter'i raamatute puhul on minuarust väike roll sellel, et tegemist on võluritega. Loevad siiski inimsuhted, loomus, eetikaküsimused, vot siis on põnev :)

"In war there are no winners, only widows."

2 comments:

Kadi said...

Väga põnev postitus! Olen väga kehv filmide vaataja ja telekat pole ka vähemalt 6 aastat mul olnud, seega sellised filmipostitused on ideaalsed, kui peaksin tahtma midagi head vaadata! Aitäh soovituste eest! :)

miish said...

Täpselt samad emotsioonid! Ma ajasin lausa sõrgu vastu, kui mu elukaaslane tegi ettepaneku kinno vaatama minna. Leidsin, et niigi neid oi-tulnukad-tulevad-maailmalõpp-isa-ja-tütar-põgenevad stiilis filme juba nähtud. Ma olen tänaseks olukorras, kus teadlikult väldin filme, kus üritatakse maaväliseid olendeid või näiteks AI roboteid kuvada kui midagi kohutavat. Väga värskendav oleks näha ühte positiivset filmi AI'st näiteks, aga selleks peaks ilmselt jaapani filme vaatama hakkama :)

Aga jah, Arrival liikus täpselt õiges suunas ja andis mitmeteks päevadeks ainet aruteludeks. Ja nende sümbolid olid nii stiilselt teostatud, harr!