December 22, 2016

You won't let the good times in, if you do, you make sure they won't last


Raudselt olen jaganud seda laulu siin enne, aga see sobib nii hästi siia

Kuigi ma palju ei blogi, siis tuhin blogida on mul sellegipoolest. Lihtsalt kuidagi väga argised ja üldse mitte põnevad toimetused on olnud viimasel ajal, raske on kirjutada midagi sellist, mida mul oleks väga huvitav paari aasta pärast lugeda. Siiski - mul on mingisugused mõtted peas, mis tunduks nagu kuidagi olevat seotud, kuid ma täpselt veel ei mõista. Et nendest saaks ühe jutu kokku panna, kuid see ei ole end mulle veel täiesti ilmutanud..? Igatahes hakkan seda pundart kuskilt harutama ja vaatan, kas tuleb seosega jutt või niisama häma :)

Detsember on olnud müstiliselt kiire kuu. Nagu kiuste, loomulikult just siis, kui olen loengut pidanud teistele "mul-koguaeg-nii-kiire" korrutajatele. Et ei maksa võtta liiga palju kohustusi endale ja kõik on prioriteetide küsimus. Eks see tuli mulle endale ka pidevalt meelde, aga ükskõik kust otsast ma oma päevaplaani ka ei vaadanud, seal ei olnud sellist asja, mida ma saaks ära jätta. Tõsi, paarist viimase hetke võimalusest oleksin saanud ju keelduda, kuid kui juba lubatud, siis tuli teha.

Nii oligi, et lisaks tavapärasest kiiremale tööle (jõulupidu vajas ettevalmistust, kingid pakkimist, kaardid kirjutamist. ja selliseid asju võtan ma väga tõsiselt!) olid veel viimased ponnistused koolis, esinemine. Trenni ei saanud ära jätta - harjutama pidi. Kooli ei saanud minemata jätta - niigi väga keerulised teemad praegu ning testid tuleb sooritada. Kutsuti jõulupeolisi pildistama - loomulikult lubasin minna. Detsembrist oleks veel nii palju asju detailselt rääkida - näiteks kuidas hakkasime kaua planeeritud jõulupeole minema, kuid taksot lihtsalt EI SAANUD ning mind ähvardas juba hiljaks jäämine. Aga peakorraldaja ei saa ju hilineda kui teised väljas külma käes ootavad?!

Igatahes - kogu see rabelemine hakkas endast tunda andma sellega, et ma ei maganud enam eriti hästi. Mina, kes ma muidu magan 8-9 tundi ja jään magama umbes täpselt sekunditega. Hakkasin hoopis uuesti muretsema. Ärkasin öösiti 4:25 üles, millele eelnes pinnapealne uni. Värk kulmineerus nädalavahetusel, vastu laupäeva, kui see jõulupidu oli enamvähem edukalt tehtud (justnimelt enamvähem, eks ma siis kruttisin peas neid asju uuesti läbi, kuigi otseselt minust restorani muusikavalik, toa temperatuur ja ettekandjate teadmatus ei olenenud..). Keskööl maandusin voodis, magama jäin alles peale 4... Tõsi, üks stressiallikas oli läinud, kuid järgmisel päeval ootas mind koolis ees test, milleks ma ei olnud väga hästi valmistunud, ning esinemine ka veel. Nii ma siis keset ööd seda kõike 100 korda peast läbi lasingi.

Siis sai järsku kogu kiire läbi. Pühapäeval magasin lõpuks, ja kaua. Ma ei teinud mitte midagi, käisime vaid sõpradel külas. Imestasin, kui pikk see päev tundus - eelnevad päevad läksid kõik nii kiiresti ning sellist asja, et võiks kauem kui tund kodus olla, ei olnud lihtsalt enne juba tükk aega olnud.

Ja ma tunnen nüüd mingisugust väga suurt rahu, tänulikkuse ja õnnetunnet. Kõik on lihtsalt nii hästi. Kool on raske, aga testid olen teinud headele tulemustele. Tööl on sebimist olnud, kuid mul on nii hea meel, et töötan just selles kohas ja inimesed on head. Ma kuidagi tunnen, et tahan selles meeskonnas end vaid heast küljest näidata ja võtta oma tööd tõsiselt, et kontoris oleks kõigil mõnus olemine. Ma hindan väga, kui mu pingutusi tähele pannakse ja õnneks pannakse ikka kah. Sain hea tagasiside fotodele - jälle tundsin siirast rõõmu, et pingutus sai tasutud. Loomulikult teevad pere ja sõbrad mind ka õnnelikuks, ka nende eest olen tänulik.

Hakkan vaikselt jõudma oma sasipuntra keskele. Tundub, et seda seisundit, kus ma praegu olen, kutsutakse "väikeste asjade üle õnnelik olemiseks". Et ei pea võitma lotot või reisima soojale maale või elama villas, et õnnelik olla. Kas need minu saavutused just väikesed/suured asjad on, seda ma ei tea, aga igatahes on tegemist igapäevaste asjadega. Ma tõesti usun, et paljudel on elus häid asju rohkem, kui halbu, kuid neid häid ei panda nagu üldse tähele, on liiga iseenesest mõistetavad. Ikka virisetakse. Ja see teeb mind kurvaks, sest ma hakkan üha enam enda pealt nägema, et õnn on suuresti ikka enda teha. Põhiliselt enda pea teha - kätega võid omale midagi kokku ajada, kasvõi väga head, kuid kas see on õnneks piisav või ei, on oma pea teha, usud ju seda mida mõtled.

Huvitav on aga see, et kaks aastat tagasi ei suutnud ma end väevõimuga ka panna nn väikseid asju hindama. Olin masenduses ja ei aidanud üldse kellegi teise ütlemine, et "sul on ju kõik nii hästi". Oligi, aga mingi sügav kurbus oli minus siiski. Isegi kui ma suutsin välja selgitada, mis selle põhjustas, ei suutnud ma seda välja lülitada ja lasin sellel mõjutada kõiki valdkondi elus.

Siit nüüd see kõige huvitavam osa - isegi kui olen ise kogenud seda, et tunded ja tujud ei olene sellest kui hästi või halvasti asjad välja paistavad ning seda ei saa ise kontrollida, on minus kuidagi empaatiavõime vähenenud just nende samade inimeste vastu, kes vaevlevad milleski sellises, nagu mina kaks aastat tagasi. Ma mäletan hästi, kui kehva oli olla ja mida kõike võib üks mõistus genereerida ja uskuda. Aga ma ei suuda kuidagi enam kaasa tunda nendele inimestele. Võib-olla sellepärast, et ma otsisin abi, sain abi, ning nüüd olen väga õnnelik? Õppisin paremini aru saama oma tujudest, kust need tulevad, miks need tulevad. Sain teada, et ka halb tuju on normaalne nähtus, see möödub, selle jooksul ei pea tegema suuri otsuseid ega tähelepanekuid. Et miks siis kõik teised ei tee nii? Kardan, et jätan endast rumala inimese mulje, no et kõik võiks mediteerides pomiseda "olen tänulik" ning järsku terveks saada. Tean, et see ei ole alati nii lihtne. Kliiniline depressioon on olemas ja see vajab sekkumist. Ja selle kõrval on sama kindlalt olemas iseenda kurvaks mõtlemine. Mingisugune uus joon on minusse tekkinud - mingisugune raudne usk, et igast olukorrast saab välja tulla, kui seda vaid ise tahta? Et paljud "mured" on meil sellepärast, et me ei ole piisavalt tänulikud.

Selliseid asju olen viimasel ajal mõelnud. Kuidas vingumist ja kurvastamist on palju, kuid mõistmist, et vaid ise saab selle parandamiseks (ja kui mitte täiesti parandamiseks, vaid edendamiseks!) midagi korda saata - kuidagi vähe.

2 comments:

Anonymous said...

Mu meelest on tihti need inimesed, kes august välja rabelenud, augus olijate vastu kõige halastamatumad. Just see: mina suutsin, järelikult on see tehtav ja te olete laisad ja lollid jne. Aga meil kõigil on oma augud ja oma aeg neist välja tulla. Kõrvaltvaatajad saavad rääkida vaid oma lugu.

Aga ma ei usu hetkekski et sul pole empaatiat. Lihtsalt... Nüüd oskad sa end hoida ega pea kõigi teiste valusse nii sisse minema.

Aga räägi parem, mis sind täpselt aitas :)


Üks lugeja.

Eliise said...

Jah, mu mõte sellel teemal hakkaski sellest pihta, et taipasin hiljuti, et ma ei oska aidata ühte depressioonis tuttavat. Siis mõtlesin, et kuidas see küll nii on - peaksin ju just hästi oskama toeks olla, kui endal midagi sarnast selja taga. See on sul kenasti kirjutatud, et nüüd ei pea teiste valusse nii sisse minema. Ei pea, ja nagu ei oskagi..

Mind aitas iga nädal kuude kaupa psühholoogi juures käimine. Päris alguses sain selle selgeks, et nüüd siis ongi see madalperiood ja sellest pole tegelikult hullu midagi - tegelen, küll kord üle läheb. Sellest oli abi, võttis ära selle paanika, et MIKS ma selline olen praegu. Olen siis olen. Lugesin palju, kognitiiv-käitumisteraapia kohta. Psühholoogi juures käimise lõpetasin siis, kui tundus, et ma enam sealt uut infot välja ei kaeva ja mul endal on kõik töövahendid olemas, et endaga hakkama saada. Ja kõige rohkem aitas lõpuks töökoha vahetus. Kuigi see ei olnud mu tusatuju ainsaks põhjuseks, oli see siiski suureks stressiallikaks ning selle eemaldamine aitas kindlasti kaasa. Uut jõudu andis nägemine, et ma saan ise enda asju muuta, minu käes on kontroll. See hetk, kui ma tundsin, et ma olen tõesti edusamme teinud, tuli siis, kui ma ei langenud auku tagasi kui ma ei saanud fotograafiat õppima. Ma kartsin küll, et see võib mind rivist välja lüüa, kuid lõpuks mõjutas mind vähe. Siis nägin, et olen õppinud rahulikult võtma teadmatust tuleviku suhtes. Just sellega oli mul varem kõvasti probleeme. Nii et - psühholoog ja enda elus muudatuste tegemine aitasid mind.