October 12, 2016

Riia - pelmeenid, kasiinod ja art nouveau

Kui ma tahaksin eriti lakoonilise postituse teha, siis umbes täpselt nende sõnadega ma lõpetaksingi aga lugejate õnneks või kahjuks pajatan ma nädalavahetusest Riias veidi pikemalt. Meie plaani külastada kõiki Euroopa pealinnu on loomulikult kõige kergem alustada kodule kõige lähemalt ning seetõttu haarasin reisidiilid.ee leheküljelt leitud võimalusest pikalt mõtlemata kinni. Venere.com lehelt broneerisin toa A1 hotellis 33 euroga öö ning Lux Express'il oli käimas kampaania, millega saime bussipiletid kahele edasi-tagasi 24 euroga. Algul oli mul plaan sellest Nicolale üllatus teha aga uudishimuliku inimesena pidi ta loomulikult lugema millised e-mailid mul postkastis punasega ära on märgitud..
Laupäeva hommikul alustasime sõitu päris varakult, kuid esialgu pikana tundunud teekond (4,5 tundi) läheb tegelikult mugavas bussis ikkagi ruttu. Jalgadel on ruumi, see on põhiline. Kohale jõudsime lõunaks, vihma tibutas. Erilist soovi meil kohe linna peale tormata ei olnud, läksime Elizabetes iela tänava Lidosse sööma. Oli sama, nagu Tallinnas, ehk siis olime õnnelikud, et nälg sai kustutatud ootuspäraselt. Mm, praekartulid..
Seejärel võtsime sihikule hotelli. Märkasime, et vaevalt jõuab üks kasiino silmapiirilt kaduda, kui nähtavale kerkib juba uus. Neid oli ikka palju, mõnes kohas tundus, et lausa igal tänaval vähemalt üks. Kas ka kliente jagub, ei oska öelda. Hotelli leidsime üles ja esmamulje oli natukene vanem ja väsinum kui ma arvasin, et tuleb. Midagi glamuurset ma ei oodanud niikuinii, kui selle koha nimetaksin ma pigem seljakotirändurite peatuskohaks kui hotelliks. Mis mind aga puhevile ajas oli teade, et just sellel nädalavahetus on hotellis veekatkestus. Veekatkestus?! Ettenägelikult oli meie toa tualetti paigutatud suur ämber veega - no et saab vähemalt nägu pesta ja äkki ka potist ühte ja teist elimineerida.. Käisime kiirelt dušši all, sest kohe kohe pidavat katkestus hakkama. Õnneks läks kuidagi nii, et veekatkestust ei tulnudki, ka sooja vett jätkus. Tore, ja kuigi see pole otseselt hotelli süü, et linn torusid parandab, siis otseselt juubeldada ka ei osanud asja üle, mis tegelikult ööbimiskoha juures siiski iseenesest mõistetav on.

Otsustasime linna peale minna, külastasime ühte omapärast suveniiripoodi-kohvikut. Siin peaksin tähelepanu juhtima Riia kaardile, mille bussijaamast saime - Like A Local Guide on midagi use-it'i sarnast, ehk siis kaart kokku pandud kohalike soovitustega. Just tänu sellele leidsime sisehoovis paikneva koha, kust ilusad postkaardid saime. Müüdi ka kohalikku kirjandust.
Jalutasime linna peal ilma kindla sihita, õhtusöögiks valisime üldse mitte lätipärase koha, TGIF pubi, sest brändinimi oli meile mõlemale filmidest ja sarjadest tuttav, tegemist Ameerika popi kohaga. Uuesti vist ei läheks, sest tegelikult on huvitavamaid kohti. Kuna Lido lõuna oli suur, siis võtsime vabalt ja sõime mõlemad salatit ja alkovaba kokteili. Õhtu lõpetasime varakult ja läksime magama juba kell 23.
... aga magada me ei saanud. Sest nagu selgus, olid hotelli seinad tehtud papist. Läbi oli kosta nii kõrvaltoa vestlus kahe eesti mehe vahel kui ka näiteks iga koridoris oleva tualeti veetõmbamine. Ja uksesulgemine. Ja trepi kasutamine. Hommikuks olin pahur, seda leevendas veidi hommikusöök, mis oli oodatust rikkalikum - peekon, viiner, muna. Nicola sõi, nagu alati, vaid magusat - putru ohtra moosiga, jogurtit ja müslit. Läksime umbes kell 10 juba minema ning tõdesime mõlemad, et üle 33 euri tegelikult selle koha eest maksta poleks tahtnud..
Pühapäeva esimeseks ettevõtmiseks oli meil giidiga tuur. Räägiti veidi Läti ja Riia ajaloost, jalutasime vanalinnas. Sisu poolest oli käik veidi lahja, Budapesti samasugune ringkäik oli palju huvitavam. Kui juba kohaliku inimesega tuuri võtta, siis tahaks mingeid põnevamaid jutukesi, linnalegende jms kulda. Igatahes - mingi aimduse linnast andis see siiski ning ajaviiteks oli okei. Peale 2 tundi väljas olime aga läbinisti jääpurikad ning maandusime Kuuka cafe's, et konte soojendada. Lõunatasime pelmeenikohvikus, peaaegu samasuguses, nagu oli meil kunagi Kuus Pelmeeni Narva maanteel. MIKS meil pole enam ühtegi pelmeenikohta Tallinnas?! Ka EAT on kinni :( Siis seadsime sammud Okupatsioonimuuseumisse. Ja seejärel Art Nouveau muuseumisse, mis oli ühe Riia arhitekti kunagine kodu.
Kallis, kus marineeritud heeringas on? - Eks ikka marineeritud heeringa anumas!
Kesklinnas sattusime veel ühte kaltsukasse, kus müüdi riideid kilohinnaga. Väga ammu oli Paavli kaltsukas sama süsteem, mida ma endiselt väga naljakaks pean. Kahjuks jõudsime sinna vaid 15 minutit enne sulgemist ning kiiruga jõudsin vaid paari asja selga proovida - potentsiaali kohal oli ning arvatavasti oleks sealt muudki leidnud. Lahkusin ühe kleidiga, mille kilohinnaks oli 24 euri (ja ise käisin välja 7 eurtsikut).

Õhtusöögiidee saime meie giidilt, kohaks Folkklubs Ala Pagrabs. Pühapäeva õhtu kohta oli seal ikka väga palju rahvast ning saime peaaegu, et viimase laua. Tegemist kohaliku pubiga, mis pakub Lätile omaseid roogi. Võtsime taas salatit, sest jälle oli lõunasöök juba ise väga täitev olnud. Ning seda salatit soovitaks väga väga. Ka teised road, mida laudades nägime, olid väga isuäratava. Magustoiduks jagasime õlletaignast pontšikuid. Kõrvale jõime kvassi.
Siis oligi aeg tagasi bussile minna, magasime ja vaatasime sarju ning kell 01:00 olime kodus. Kokkuvõte Riiast: soovitada julgen Art Nouveau muuseumit, pelmeenikohvikut Kalku ielal, Niceplace Mansards nimelist suveniiripoodi, kilohinnaga riideid müüvat KiloMax'i ja Folkklubsi. Tuli oodatust tegusam väljasõit ning nägime päris palju. Järgmisena - Vilnius?

2 comments:

Kristi said...

Tartu maanteel (äkki oli nr 83?) avatakse varsti pelmeenirestoran Pelm :)

Eliise said...

Oo aitäh teada andmast! Proovin ühel päeval järele, tundub selline peenema pelmeeni koht ja ma ise olen natuke rohkem sellise lihtsa tõsta-kulbiga-valmis-pelmeene-ja-törista-hapukoort-peale koha masti inimene. :)