October 4, 2016

Kas peab koguaeg midagi tegema?

Viimasel ajal on tihti nii, et see tarkusetera, mille raamatust nopin, saab kohe rakendust või tõestust enda elus. Puhkusel lugesin sellest, kuidas enda aega ja energiat peaks panustama elus paarile valdkonnale, mitte rohkem. Siin on valikuküsimus - kas rabeleda mitmes suunas ja teha igal pool väikest arengut või teadlikult öelda "ei" igasugustele ettepanekutele, võimalustele ja ideedele, mis peaksid kuidagi tee sinuni jõudma ja võivad ka väga ahvatlevad tunduda, aga ei ole otseselt su paari põhivaldkonnaga seotud või olulised. Tuleb teadvustada, et lõpmatuseni ei saa kõike vastu võtta ilma, et juba hetkel käsilolevad projektid, soovid, ka suhted, ei saaks kahjustada.

See on selline ümmargune jutt aga konkreetne näide: kuigi eelmisel aastal oli PÖFFil jube tore vabatahtlikuna olla ja oleksin võinud kihla vedada, et lähen ka järgmisel aastal, siis nüüd, kui ankeet välja lasti, ma ei kandideerinud ja olin sellel otsusehetkel veidi kurb. Fakt on see, et u 30 tundi nõudev panustamine, isegi kui see mingi ime läbi mahuks graafikusse, hakkaks konkureerima minu põhiprioriteetidega, millest üks on - välja puhanud ja vaimselt terve Eliise. Pean seda olulisemaks, kui on nt CV täiendamine hea kogemuse võrra, hästi aja veetmine ja filmide vaatamine, kuigi ka need on ju kõik väärt asjad.

Ma näen üha enam ja enam, et nii füüsiline kui ka vaimne tervis (hea zen olla) peaksid kuidagi iseenesest mõistetavana koguaeg terved olema, kuid need nõuavad tegelikult tähelepanu ja tegelemist samamoodi nagu nõuab aega märkmikus kirjasolev kindlal kellaajal toimuv trenn. Aga vist justnimelt sellepärast, et pole just kõige levinum tava kirjutada üles "Kolmapäev 18:00-19:00 vaikne tund",  võetakse aega endale vaid siis, kui on juhuslikult vaba õhtu. Kuidas saab aga juhuslikult olla vaba õhtu, kui vastu võtta kõik, mis elu ette viskab, huvitav tundub või ootuspärane on. Niisiis kui mul on regulaarselt (töö kõrvalt) kinni T ja N õhtu ning R õhtu ja L, siis loogiliselt mahuks ju veel midagi E ja K õhtule, ja tervele pühapäevale, eks?  Mahuks, märkmikus ruumi on, aga tulemuseks oleks pinges inimene, kelle sahmerdamine ei ole tegelikult üldse oluline.

Mis väärib üldse sahmerdamist, mis on need 2-3 olulist valdkonda, mille nimel pingutamine on õigustatud ning muu on kõik taustamüra? See on juba nii individuaalne, kuid üks harjutus on hea: märgi näiteks nädala jooksul üles, kuhu aeg kulub. Kui palju magad, kui palju veedad päriselt aega sõpradega, kui palju õpid, aitad lähedasi, töötad, kui palju kulub trennile, toidutegemisele, lugemisele, arvutis chillimisele, looduses käimisele, lihtsalt vabaks laskmisele. Ja mis on need asjad, mida sa tahaks teha aga üldse ei teinud selle nädala jooksul. Siis mõtle, mis on elus päriselt oluline, mis on see, mida sa naudid? Karjäär? Hea ja mugav, puhas kodu? Tervis? Selge pea? Perekond? Ja siis vaata, mis tegevused millisesse valdkonda panustavad ning mis osakaal nendel su igapäevaelus on.

Need eelnevalt loetletud asjad on kõik sellised, millest ei ütleks ära keegi. AGA. Nii nagu tippsportlane ei saa olla samal ajal tippooperilaulja, ei saa me kõike teha. Isegi kui sellele tippsportlasele meeldib väga laulda, siis ta teab, et iga laulupoov, kuhu ta läheb, võtab aja ja energia ära spordilt. See on selline äärmuslik näide aga mõte on minuarust selge. Kui mõista, mis on näiteks need 2-3 kõige olulisemat valdkonda, eesmärki elus, siis on väga lihtne hakata eemaldama ebaolulist. Keelduda ka huvitavatest võimalustest, kui need ei ole otseselt enda väärtustega kooskõlas. Ning samamoodi lasta lahti kohustustest, mis ei täida olulist rolli. Ei ole halbu valikuid, on erinevad väärtused ning ka need muutuvad vastavalt eluetapile. Kahjuks on väga tihti vastuolus need tegevused, millele kulutame aega ning asjad, mida päriselt oluliseks peame.

1 comment:

Britt said...

Olen nõus. Minu elus on üle aastate nüüd periood, kus keskendun vaid ühele, poole kohaga ametile ja muu aeg on nö vaba. Väga raske on seda lõõgastavat vabadust nautida ja aastatega kuhjunud stressiga tegeleda, kogu aeg on hoopis tunne, et peaks midagi ikka veel tegema. Nõuab ümberharjumist see rabelemisvajadus.