September 10, 2016

Nädal Lido delle Nazionis

 Nagu eelnevalt juba kirjutasin - kuumus oli suur ja nii veedavadki inimesed oma suvepuhkuse üldiselt kuskil mere ääres, kus tuul toob jahutust. Itaalial rannikualast puudust ei tule, niisiis on tihti peredel "suvila" oma kodulinnale lähedal asuvas rannakülakeses. Suvila tähendab sellises juhul väikest korterit ning mida rannale lähemal, seda parem. Lido delle Nazioni ongi üks sellistest kohalike suvituspaikadest, kus aastaringselt elab u 2000 inimest, kuid suvel küündib inimeste arv 7000ni. Kogesime vahet ka oma silmaga - kui 28. augustil, pühapäeval, oli puhkusehooaeg veel täies hoos, siis 29. augustil, esmaspäeval (kui tegelikult oli ilm siiski suvele vastav), oli külake justkui mahajäetud.
 Meie päevakava nägi välja umbes selline: äratus 8-9 vahel, hommikusöök, randa lebosse, 12-13 aeg lõunasöök, tubane uinak või vedelemine 15-16'ni, tagasi randa, õhtusöök 19-20 aeg. Kogu selle rannas lebotamise ja toas vedelemisega jõudsime mõlemad lahendada lugematu arvu sudokusid, ristsõnu, lugeda ajakirju, raamatuid, mängida sõnamängu, värvida. Huvitav nähtus on ka see, et rahvas, kes sinna suveks kokku koguneb, rendib endale üldiselt augustikuuks alati sama asukohaga varju ja lamamistoolid. Nii kujunebki välja sõpruskond lauanaabritest, kellega suveti kohtutakse. Ja loomulikult on siis hea arutada läbi kogu aasta jooksul kogunenud klatš ja kõmu :D
 Kuna päike kõrvetas (ning tuule tõttu ei saanud sellest tihti aru!) veetsime suurema osa ajast varju all. Mina määrisin sellest hoolimata end kange kreemiga alati kokku, sest ujuma minnes saab siiski mingi osa päikest. Nicola nii usin ei olnud ning põles ära esimesel päeval - olles enamasti varju all! Kuidas ta nahk nii tundlik on, ei tea. Igatahes see pall, mille 1 euroga ostsime, et siis koos vees mängida, leidiski kasutust vaid ühel korral, sest juurde enam Nicola põleda ei soovinud..
 Kohalik vetelpääste kasutab selliseid laevukesi, millel seistes ja ringi aerutades siis kullipilgul vees hullavat rahvast jälgida saab. Aset leidis ka üks kurioosne juhtum meile kõige lähemal istuva-aerutava vanema rannavalvuriga. Nimelt olid meil rannasõpradeks ühed väikesed pliksid (umbes 5 ja 7), kes lakkamatult vees ühe suure täispuhutava krabiga mängisid. Ühel päeval randa tulles oli krabi aga lõhki lõigatud. Segadus lahenes peagi, sest vetelpäästja tuli tüdrukute emale ütlema: mina tegin seda, sest mul muudki teha, kui muretseda, et teie tüdrukud ära uppuvad. ??? kas ei oleks paslikum esmalt teha märkus lapsevanemale, et olukord on ohtlik, võiks ise jälgida/kaasa minna lastega. Igatahes oli krabi järgmisel päeval tagasi ning tüdrukud üritasid sellega mitte liiga sügavale minna.
 Igal kolmapäeva õhtul toimus suur laat, kus müüdi peamiselt kõikvõimalikku odavat värki - mina sain sealt endale öökullikõrvarõngad. Mõni aeg tagasi oli see öökullitemaatika ehetel väga popp, kuid minuni jõudis see alles nüüd. Valik oli meeletult suur ja valisin ikka tükk aega. 6 eurot ei ole loomulikult selline summa, et ei kannataks rohkemgi paare osta, kuid tegelikult on mul kõrvarõngaid juba niigi nii palju, et ei maksa koju rohkem tassida. Turult ma rohkem midagi ei ostnud, kuid ülejäänud reisi ajal natukene ikka sai shopatud. Huvitavam on, kui poodide valik on Eestist erinev, kuid kurb on näha, et ega kvaliteeti siiski odavalt ei saa.
 Laadal müüdi muuhulgas kristalldeodorante, olen minagi üks nende kasutajatest. Nicola sõnul olevat see demonstreeriv pilt olnud sama juba aastaid, sest oma lapsepõlvest mäletab ta täpselt selle sama naise pilti seal samal laadal, deodorantide kõrval. Laadalt ma aga ühtegi kaasa ei ostnud, sest endiselt jätkub seda sama, mille aasta tagasi ostsin. Kui kaua peaks aega kuluma 3 kristalli lõpuni tarbimiseks?
 Nicola mäletab oma lapsepõlves seal veedetud suvedest poppe mängutube, mis pilgeni täis erinevaid mänguautomaate. Ka nüüd olid need laadapäeval rahvast pungil, muudel õhtutel oli menu väiksem. Oli ka erinevaid võiduvõimalusega masinaid, näiteks selline, kus peab münte alla kukutama. Taipasin vist esimest korda elus, et need peavad seal küll magnetiga kinni olema.
 Seemned kassimuru jaoks
 Piadina - searasva sisaldav lapik õhuke sai, mida süüakse erinevate täidistega. Näiteks juustu ja rucolaga, ka erinevate sinkidega. Või näiteks sibula ja toorvorstiga. Tüüpiline Itaalia tänavatoit, mille saab kätte umbes 5 euroga ning mis täidab kõhu pikaks pikaks ajaks. Ühel õhtul sõime sellist veidi liiga hilja, ma ei mäleta, miks meil õhtusöök nii hiliseks kujunes. Kui ma siis öösel liiga täis kõhu pärast magada ei saanud, mõtlesin küll, et mina rohkem seda ei söö.. Kuni siis ülejärgmisel päeval taas isu oli, kuid siis võtsime hoopis ühe kahe peale ja oli täpselt paras amps lõunaks.
 Pühapäeval oli turg. Olemuselt sama, mis kolmapäevaõhtune laat, kuid rohkem oli riideid ja toidukaupa.
 Ühel päeval avastasime, et meil on kodus palju baklažaani, võiks teha sellest midagi. Kuna ma just päev varem olin avaldanud soovi üle pika aja mõnda suppi süüa, tegi Nicola baklažaanisuppi ja ahjus küpsetatud baklažaanirattaid juustu ja tomatiga. Rattad olid head aga supp.. See, et värv oli jube, mind ei kõigutanud. Seda juhtub nüüd ikka pigem harva, et ma mõnda asja maitse pärast ei söö, kuid just nii oligi, et midagi oli selles tekstuuris ja maitses minu jaoks nii mööda, et üle kahe ampsu seda mulle rohkem sisse ei läinud.. Olen küll mõelnud, et võrreldes 5-aastase minuga olen astunud suuri samme selles suunas, et ma lõpuks kõike sööks, kuid vahel ikka tuleb üllatusi ette. Baklažaan ükskõik mis muul kujul on ok aga supp - ei.
 Itaalias on üks tore komme, mida ma algul ei mõistnud, kuid nüüd mõistan juba rohkem ja on hakanud teine mulle lausa meeldimagi - aperitivo. Kujutab see endast seda, et umbes 17-18 aeg saadakse mõnes restoranis-pubis kokku, ning kerge alkohoolse joogi kõrvale pakutakse erinevaid snäkke. Selleks võib olla külm pastasalat, kartulikrõpsud, soolapähklid, võileivakesed. Esimesed korrad Itaalias käies ei saanud ma aru miks peaks keegi söögiisu rikkuma vahetult enne õhtusööki. Nüüd saan aru, et peale lõunasööki ja vees hulpimist on juba väike nälg ju tekkinud, kuid õhtusöök võib olla alles paari tunni pärast. Niisiis on just õige aeg kohtuda sõpradega ning õhtust sööb siis igaüks enda kodus pere juures. Kasutasime seda võimalust nii mõnelgi õhtul ning tõesti on pärast kokata palju mõnusam, kui kõige suurem nälg on juba kustutatud.
 Jäätisekohvik, mida peaaegu igal õhtul külastasime. See pilt on tehtud peale seda, kui Lido delle Nazioni inimestest peaaegu tühjaks oli juba jooksnud - eelnevad õhtud oli järjekord uksest välja. Maapähklivõi, pistaatsia, šokolaad..
 Lido delle Nazioni - rahvaste rannaküla. Tänavad on seal riikide järgi nimetatud. Eestit ei ole, küll aga on olemas...
 ... Nõukogude Liidu tänav. Ja mis sellel tänaval on?
 Mahajäetud hotell ja bassein.
 Ühel päeval peale lõunauinakut võtsime ratastega ette väikese väntamise järgmisesse lidosse - Lido di Volano. Tegemist aga väga väikese ja privaatse kohaga, kus selliseid lõbustusi nagu laat ja turg ei toimu. Rattaga sõitmine oli lahedam, kui sihtkoht, sest sealt leidsime vaid ranna ja kai, kus kalamehed võrkudega kala püüdsid. Tee kulges pooleldi metsas ja pooleldi mere ääres. Maiustasime murakatega.
Selline see puhkus oli ning tagasi lähme suure tõenäosusega juba jõuludeks, sest eelmisel aastal veetsime pühad Eestis. Itaalia puhul igatsengi kõige rohkem sealset toitu ning ka korralikku suve, mida meil kahjuks viimasel ajal nappinud on. Nüüd on patareid laetud ning edasi loodan juba D-vitamiini peale..

No comments: