September 7, 2016

Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb (ehk pilte Bolognast ja Ferrarast)

Sissejuhatuseks pilt enamasti Eesti nodist, mida sellel korral külakostiks kaasa võtsime. Osalt lähtume valikul sellest, mida seal pole, aga kellelegi väga meeldib (nagu Nicola emale maitsestatud kiirpudrud). Ka seemnetahvlid on seal vaid batoonidena, küüslauguleibu pole ammugi, ka rabarber on harv nähtus. Šokolaadinööbid tulid meiega kaasa vaid seetõttu, et need päev enne reisi meie koju sattusid - nimelt oli Nicolal sünnipäev ning LHV pangas õnnitleti teda nii muuseas tehingu lõpus selle puhul kommikarbiga. Olime mõlemad meeldivalt üllatunud ning kiidan senisest veelgi enam nende klienditeenindust!

Nüüd aga reisi juurde. Kas ma olen ainus, kes siiani veel müristamist vanapagana silgusöömisega pole seostanud? Tore, kui selliseid asju veel "suurest peast" kõrva taha saab panna :D Ühel esimestest õhtutest Bolognas sain koduaknast sellise show osaliseks, et vahtisin suu lahti ja oleks tahtnud kõigile kuulutada, et MINGE OMETI JA VAADAKE. Välgutamine oli nii tihe, et ma ausalt pole enne sellist asja näinud. Kohalikud siiski sellele tähelepanu ei pööranud, on vist liialt tavaline. Mina aga filmisin ja pildistasin ja kirusin, et miks just nüüd neid pilvi sinna vaja on. Nicola oli staadionil jalkat vaatamas ja kui ma hiljem küsisin, et kas ta kõike seda välku nägid, siis vastas ta, et oli vist jah natuke midagi. Natuke?!
 Vaid loetud päevad meie reisist möödusid ilma jäätiseta. Kui üldiselt soovitatakse hirmedevatest jäätiselettidest mööda vaadata, sest õige kvaliteet peidab end tagasihoidliku välimuse ja üldsegi mannergu sees, siis Gelateria Gianni on erandiks. Koht on tuntud oma eriti rammusate ja huvitavate jäätiste poolest.
Võtsime ette päevareisi Ferrarasse. Tegemist on veidi väiksema linnaga, kui Bologna, ning see on lisatud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Külastasime Castello Estense't, uurisime poodide vaateaknaid ning proovisime kuuma käes mitte ära sulada. Lasin valla endas tõelise turisti ning tõrjusin päikest kübaraga.
 Mitmed kohad olid aga suletud, sest augustis puhkab terve Itaalia ning läheb kuhugi mere äärde konte soojendama. Shoppamiseks võib-olla halb aeg, kuid ringi jalutamiseks igati mõnus, sest tänavad olid tühjad. Ka Bologna kesklinna polnud ma enne nii tühjana näinud.
 Bolognas me aga eriti sellel korral aega ei veetnudki, sest nagu ennegi öeldud: elu kolib augustiks mere äärde. Lisaks on kuumust palju kergem taluda tuulises merekülakeses kui umbses linnas. Nii läksime ka meie edasi Lido delle Nazionisse, kus suurema osa oma puhkusest mööda saatsime. Sellest aga järgmises postituses.

3 comments:

Anonymous said...

Jaa, hõiskan LHV kiidulaulule kõva häälega kaasa, teeninduse kvaliteet on seal üle prahi! Kui veidi aega tagasi konto avamiseks lepingut allkirjastamas käisin, siis oli tunne nagu VIP-il: kõik tehti sinu eest ära ja tundsid ennast sealses keskkonnas väärtusliku ja rahulikuna. Mitte nagu mujal pangas, kui su käest küsitakse näiteks pensioni teemalisi küsimusi, millest sa rääkida ei viitsi/taha/jõua ja selle peale klienditeenindaja silmnähtavalt pahandab. :D

Maris said...

Su reisipildid on alati nii mõnusa hõnguga, ootan juba läbematult uusi!

Eliise said...

LHV on jah viisakas - oled panka läinud kindla eesmärgiga, siis muust ei maksa juttu teha. (Pensioniga rünnatakse hoopis poeuksel :D)

Aitäh, Maris!