September 30, 2016

Homseni, september!

trenn - vähe
gluteenivaba - ?
raamatud - jah
itaalia keel - jah
investeerimine - vanaviisi

See kuu on olnud kuidagi.. vaevaline. Üks häda jõuab vaevalt lõppeda, kui juba järgmine terendab silmapiiril. Näiteks sain kuu alguses ülekäigurajal (!) autolt löögi vastu kanni. Katki polnud midagi, kuid põlve suutsin siiski sellega ära tõmmata, mis tähendas, et minu kaua kaua oodatud trennihooaja algus sai kiire lõpu peale esimest trenni.. Kui põlv hakkas ilmutama taastumismärke, haakisin kuskilt külge eriti valusa kurgu. Lõpuks ongi selline tunne, et teed plaane ja ootad ja tahad mingisse tegusasse rütmi saada ja mingid kõrgemad jõud loobivad kaikaid kodarasse.

Positiivset on aga nii palju, et eelmise kuu kokkuvõttes märgitud tähelepanek jäigi kehtima. Itaalia gluteenipidu ei toonud endaga mingeid ebameeldivaid üllatusi ja näonahk elab aina paremat elu. Sellega seoses olen siin-seal end lõdvaks lasknud ning tajun üha enam seda õiget piiri, millal on okei saia süüa ja millal see pole oluline. Ma ei tea, mis juhtuks siis, kui läheksin igapäevasele pirukasöömisele pikemaks ajaks tagasi, kuid järele ma seda kah proovida ei taha. Nii jääbki praegu, et kodus ajan üldiselt sama joont, väljas ja külas ei aja joont. Kohe peaks saama aasta, kui hakkasin toitumisega katsetama. Kas nahk on parem tänu sellele või hoopis tänu keemilisele koorimisele, ega täpselt ei teagi.

September saabus tegusana, alustasin TTÜ täiendkoolitusega raamatupidamises. Esimene kord oli päris intensiivne ja mul oli hea meel, et mingisugune aimdus teemast on mul ettevõtluskoolituselt olemas. Lisaks jõudsin septembris käia Rootsis, KUMUs, Skype'i Tallinna kontoril külas, külastada paari sõpra ja olla pulmas fotograafiks. Seda küll alles eile ja pole veel piltegi jõudnud töödelda. Eks see uue rütmiga harjumine võtab veidi aega - töö, trenn, kursus ja tegelikult tahaks siiski aegajalt mõne fototegemise samuti ette võtta. Tegelikult ma tahaksin kirjutada sellest, kuidas mitmel rindel rabelemine ei pruugi lõpuks kuhugi üldse viia. Jah, järgmine postitus tulebki sellest.

2 comments:

Anonymous said...

Aah! :O Aga õnnetus sai ikka ära fikseeritud ja autonumber politseile üle antud? Ilmselt põrutas autojuht süüdimatult hoopis minema?

Eliise said...

Õnnetust ei fikseeritud, see hetk olin nii segaduses ja politsei kutsumine tundus kuidagi väheoluline, sest ma isegi ei kukkunud. Autojuht kusjuures jäi siiski seisma ja tuli autost välja ning oli samuti ilmselgelt ehmatunud, et sellise asjaga hakkama oli saanud. Šokiseisundis ei tundnud ma mingit valu ja nii jäigi, kõndisin sama targalt (natuke värisevatel jalgadel) tööle edasi. Alles hiljem hakkas põlv valutama ning EMOsse läksin umbes 6 tundi pärast alles.. Õnnelik ja äärmiselt totter olukord oli.