July 7, 2016

The land of the free and the home of the brave

Minul ja Nicolal on koos pilte (mis on  keegi kolmas teinud) väga vähe, sest nendel harvadel kordadel kui hängime kuskil seltskonnas või teistega koos, siis üldiselt ei ole kellelgi kombeks, õnneks/kahjuks, kaamera või telefoniga pilte teha. Niisiis on vist ilmselge miks hindan seda pilti väga, sest purki on püütud meid kõige loomulikumas olekus:
(tegelikult oli seal meist kenamaid pilte kah)

Käisime eelmisel nädalavahetusel Aegnal telkimas, tähistasime USA iseseisvumist. Saar on muide puukidest pungil - 9'st inimesest 4 leidsid hiljem kodus enda kehalt soovimatuid sõpru.. Käisin sellel aastal esimest korda meres ujumas, grillisime burkse, kuulasime kantrimussi, mängisime petanque'i ja avastasime saart.

Panin alles nüüd tähele, et juunikuu kokkuvõttev postitus on mul kogemata tegemata jäänud. Jääb nii, sest tegelikult blogisin juunis natukene aktiivsemalt ja midagi suurt mul lisada niikuinii ei olekski. Trenni ei ole teinud, gluteeni pole märkimisväärselt söönud (isegi saarele võtsin oma gluteenivabad kuklid kaasa) ja ka lugenud ei ole. Suvevärk..?!

Eile käisime Õllesummeril. Viimane kord käisin.. võibolla siis, kui esines Franz Ferdinand. Eelmisel aastal pidin minema The Cardigansi pärast aga jäin vist haigeks, kui õigesti mäletan. Ja seekord läksin Prodigy pärast. Umbes 15 minutit peale Prodigy algust pidin taaskord tõdema, et ma ei ole ikka ÜLDSE kontserdi ja rahvamassi inimene. Ma tean seda tegelikult juba tükk aega, aga siiski suudan ma selle vahel kuidagi unustada või mõelda, et prooviks veel. Eriti siis, kui esineb keegi, keda ma päriselt ka kuulan. Siiani ei ole see rolli mänginud, kontsert on ja jääb minu jaoks kogemuseks, mis endasse ei haara ja pigem närvi ajab. Nii et moe pärast saan nüüd öelda, et olen Prodigyt laivis näinud, kuid eilse õhtu hiilgehetkeks jäi siiski enne üritusele minekut söödud sushi.

2 comments:

Maris said...

Head näete välja :)

Eliise said...

Aitäh! :)