July 14, 2016

D vitamiin ja käsu peale lõbutsemine


Ehin postitust mitte võõraste, vaid vanade sulgedega: foto ühelt maikuu pildistamiselt, millega väga rahule jäin. SIIN on rohkem.

  • Kas D vitamiin teeb tegelikult tuju paremaks ja meele erksamaks või on see vaid illusioon? Igatahes enda peal olen mingisugust vahet näinud, sest terve viimase sügis-talvise perioodi võtsin usinalt 1-2 kapslit päevas (need, kus sees 1000 ühikut), mis tegelikult ei ole põhjamaalaste jaoks üldse mitte piisav. Vahe eelmiste hooaegadega oli siiski näha. Kui tahta piisavat annust, ehk siis 5000, 10 000 ühikut.. selleks peaks apteegiskäiguks raha koguma hakkama. Aga! Lahendus, nagu väga paljude muude asjade puhul, peitub internetist tellimises. Ja nii ongi, et leidsin kapslid, mis on ise juba 10 000 ühikuga - selliseid pole Eestis üldse näinudki. Made in UK, ehk siis usaldan, loodetavasti mitte aluseta, et tegemist pole niisama õlikapslitega. D vitamiinist kogemata üledoosi saada on peaaegu, et võimatu.
  • Täna on selline tunne, et kes palju teeb, see palju jõuab. Ma ei ole veel palju tegema hakanud, aga usk on selline, et jah - see on võimalik. Ilma stressamata, lihtsalt nii, et kuidagi tuleb voolikust. Umbes kuu aega tagasi ahastasin, et kuidas see on võimalik, et mul on peaaegu, et kõik (v.a. 2) suvenädalavahetust juba mingeid asju täis planeeritud? Kuhu jääb spontaansus?! Mis siis, kui ma tahan just 23. juulil terve päeva voodis vedeleda, aga ma ei saa, sest praamipiletid on ostetud? Täna on tunne hoopis selline, et tegelikult mahuks üritusi ju veelgi. Juba poetasin augustisse trennigrupi suvepäevad. Eesolev pühapäev oli üks nendest vabadest päevadest, kuid lähme hoopis Ida-Virumaale. Pean meeles pidama, et keegi ei ole mind sundinud. Ja kodus istumine on talve jaoks.

Panen siia ühe mõttetera, mille täna juhuslikult leidsin. Jätan selle originaali, sest seda ilu ma tõlkides edasi anda ei suudaks:
“A single gentle rain makes the grass many shades greener. So our prospects brighten on the influx of better thoughts. We should be blessed if we lived in the present always, and took advantage of every accident that befell us, like the grass which confesses the influence of the slightest dew that falls on it; and did not spend our time in atoning for the neglect of past opportunities, which we call doing our duty. We loiter in winter while it is already spring.”
― Henry David Thoreau

No comments: