June 15, 2016

Tekstiga täiesti mitte-seotud pilt (sest ilma nagu ka ei taha) Anushist - minu vabatahtlik Armeeniast, kes hakkab tagasi kodumaale minema ning kes soovis endast mälestuseks paari pilti

Kui raske on tagasi blogilainele saada.. Midagi selle vaikuse ja ebaaktiivse blogimise õigustuseks mul öelda ei ole - aega on täiega ja küll leiaks mõtteidki. Sest tegelikult võtab postituse kokku panemine ainult tunni või kaks või isegi vähem ja sellise aja leiaksin praegu peaaegu, et iga päev. Tööga olen jõudnud kohaneda, trenn läks suvevaheajale ja nii ma leiangi end nii mõnigi õhtu mõtlemast, et noh, mida siis nüüd teha? Eile näiteks lebasime peale õhtusööki kaks tundi diivanil ja mängisime telefonis itaalia keeles scrabble'it. Isegi välja ei olnud tuju minna, nii laisad olimegi.

Vahepeal käib peal selline tujutus, et mitte midagi ei taha teha. Teed neid asju, ilma milleta ei saa (näiteks toidupoes käimine, söögi tegemine, pesu pesemine). Aga kui siis ka veel aega üle jääb - siis vaatadki, et ega tegelikult ei tahagi mitte midagi teha. Blogimisega on mul praegu samamoodi. Pole tuju.

Vahel ütlen selle kohta, et pole motivatsiooni. Aga mõelda vaid kui kõiki asju siin ilmas teeksin ainult siis, kui oleks motivatsioon.. See on üks eriti ebaefektiivne moodus, millele lootma jääda - siis ei saaks reaalselt mitte midagi tehtud. Õige vastus on hoopis distsipliin! Alguses sunnid graafiku järgi ja siis loodad, et hakkab kuhugi poole veerema kah (loodetavasti mitte tagasi poole). Söögitegemisega on ju nii. Teed, sest kõht on ju õhtul tühi. Üldiselt alati ühel ja samal ajal. Ja vaata, kui maitsev toit tuleb, isegi ilma motivatsioonita. Tõsi, tegelikult oskan ikka jura kah kokku keeta - ühel päeval tegin lillkapsa ja brokkoli püreesuppi, mis tuli kummalisel kombel kibeda järelmaitsega. Vaene Nicola, kes seda siis 3 päeva järjest tööl sööma pidi..

Tegelikult tahaksin välja mõelda, et millist blogi ma üldse tahan kirjutada, millist blogi on mul huvitav kirjutada? Kardan, et sellele leian vastuse vaid siis, kui saan tagasi enamvähem regulaarse kirjutamise järje peale. Kui palju kirjutada enda mõtteid ühiskondlikel teemadel, kui palju kirjutada isiklikust elust, kui palju kirjutada retseptidest, millistest filmidest, kas ka halbadest? Mul on endal tunne, et sisukaid ja huvitavaid blogisid on nii vähe alles jäänud, et tahaks enda poolt panustada, kuid lõpuni on see asi mul välja mõtlemata jäänud. Tegelikult ei tahakski ju midagi ekstra välja reklaamida (nüüd kirjutan igal teisipäeval, tulemuseks vaimustav filmiarvustus!), sest minevik on näidanud, et just siis on mul raske lubadust täita. Ja eriti nõme tunne kui ei täida.

Niisiis - ma ei luba mitte midagi! Selle põhjuseks võib olla, et ma täpselt ei tea mida lubada VÕI tähendab see seda, et mul on plaan, mida ma ära sõnuda ei taha.. Mine võta nüüd kinni..

4 comments:

Maris said...

Nii lahe pilt!

Ja ma tean seda madalseisu tunnet seoses blogimisega hästi - aega justkui oleks, mõtteid oleks, aga uut postitust alustades tuleb täielik tujutus peale, nii et aken läheb sulgemisele (ja sestap mul umbes miljon ühelauselist drafti ongi). Soovin Sulle kõike head ja hoian tujutusega võitlemisel pöialt :)

Maria said...

Ma pole kindel, kas sa saad seda lugeda aga äkki saad: https://markmanson.net/do-something

Anonymous said...

PILT ON IKKA VÄGA HEA

Eliise said...

Aitäh! Artikkel on täpselt naelapea pihta.