May 10, 2016

Investeerimise võimalikkusest

Selle aasta alguses hakkasin suuremat huvi üles näitama investeerimise vastu, olen veidi seda kajastanud igakuistes kokkuvõtvates postitustes. Viimane kord tuli välja, et mul on selle teema kohta mõtteid palju rohkem, kui oleks sobilik neid teiste kirjutiste vahele pikkida, niisiis panengi need eraldi postituses kirja. Arvan, et rahast, eriti sellega ümber käimisest, rääkimine ei tohiks olla kuidagi häbiasi. Kuskilt peavad ju need teadmised tulema ja erinevad arvamused esile kerkima. Arvan, et rahast rääkimine, enda rahaliste raskuste tunnistamine näiteks ja abi otsimine kasvõi eelarve koostamiseks ja kulude üle vaatamiseks oleks positiivne nähtus. Võib-olla siis ei oleks meil enam näiteks nii palju SMS-laenu võtjaid. Või inimesi, kes elavad palgapäevast palgapäevani. Või inimesi, kes väärtustavad vaid blingi ja bemmi. Oma eesmärki ei ole ma veel täpselt välja mõelnud, kuid oleks ju tore ühel päeval olla sellises seisus, et tööl käimine on vaid igapäevaelu boonus ning maksud saavad makstud passiivsest tulust :)

Taustast nii palju, et "eraisiku finantsid" on mulle huvi pakkunud juba pea 10 aastat - juba gümnaasiumis hakkasin esimest korda vihikusse üles märkima oma tulusid (näiteks sünnipäevakingiks saadud raha, taskuraha, suvetöö palk) ja igakuiseid kulusid. Mingeid järeldusi ma sellest ei teinud, lihtsalt kuidagi endale ülevaatuseks, et näe, suvel kulub jäätisele palju rohkem, kui talvel. Jätkasin seda kommet seni, kuni sain nutitelefoni. Siis kolisin ülesmärkimisega vastavasse appi, mida kasutan siiani.

Ka siis, kui hakkasin esimest korda pärispalka teenima ning nii tulud kui kulud hakkasid iseseisva eluga tõusma, ei ole ma oma kulutusi pidanud vajalikuks analüüsida, sest ainus eesmärk oli - mitte kulutada rohkem, kui teenin. Ja see polnud kunagi probleemiks. Mis iga kuu lõpus üle jäi, selle kandsin eraldi hoiusekontole. Aga mingeid eelarvepiiranguid või eesmärke ma endale ei seadnud, sest ei näinud vajadust. Säästsin kuidas kunagi ja ülelahepalga juures ei saanud tulemuste üle kurta. Panin raha kõrvale, sest reisida meeldib, siis hea võtta, plaan oli ju siis veel Itaaliasse kolida, samuti hea esimesed kuud muretult võtta. Nägin omal nahal, et suur palk paneb rohkem kulutama, kui sellele tähelepanu ei pööra - laevapiletid sõpradele? Pole probleemi! Finlaysoni kodukal soodusmüük? Andke aga siia! Megasuur entsüklopeedia Nicolale lõpetamise puhul kingiks? Aga loomulikult! (vahemärkus: kõik olid head ostud ja ei kahetse, lihtsalt palga suurenemisega märkamatult tõusevad ka kulud "vabamaks", kui seda ei kontrolli - miks mitte lubada omale ja sõpradele toredaid asju ja elamusi, kui selleks võimalus on?)

Kuskil selle aasta alguses või ka juba eelmise lõpus jäid investeerimisalased blogid mulle silma, ettevõtluskoolitusel mainis keegi "Rikas isa, vaene isa" raamatut, teema hakkas uksest ja aknast sisse pressima ning endale üllatuseks võtsin ma selle avasüli vastu. Ja see "endale üllatuseks" ei ole mitte sõnakõlks, vaid täitsa tõsiselt tuli mulle ootamatult see, et võisin huviga lugeda teemast, mis enne tundus kauge, kättesaamatu, massiivseid rahamägesid (ja teadmisi!) nõudva ärimeeste tegevusena. Minu silmad avas Naisinvestorite klubi ja Kristi Saare korraldatud koolitus algajatele. Absoluutselt kõik, kes vähegi rohkem tahaks teada, olen suunanud just tema blogideni: inglisekeelne ja nüüd ka eesti keeles.
Juba enne koolitust olin ma kindel, et alustan investeerimisega, kuid vastuseta olid veel mõned küsimused ning ilma vastusteta ma pea ees merre joosta ei tahtnud (maksud?). Koolituselt vast kõige kasulikum nõuanne minu jaoks oli aga see: alusta nüüd. Ei saa end ette valmistada kõigiks riskideks, ei saa seljatada kõiki hirme, ei saa endale selgeks teha kõike. Investeerimisega alustamiseks ei pea omama finantsharidust ega laiapõhjalisi majandusteadmiseid, vaid piisab mõnest raamatust, blogist ja koolitusest. Loomulikult peavad siis ka sammud olema enda teadmistele vastavad - lihtsalt mina enne ei teadnudki, et on olemas alternatiive, mis sobivad võrdlemisi passiivsele väikeinvestorile. Ehk siis mulle!

Panin kokku oma plaani. Kuna nüüd tean oma igakuist sissetulekut (mis on hetkel alla Eesti keskmise), siis koostasin umbkaudse eelarve eelnevate kuude põhjal. Õnneks mitte väga suuri järeleandmisi tegemata peaksin ma olema võimeline iga kuu umbes 30% palgast kõrvale panema. See läheb kas LHV Kasvukontole, Bondorasse või hoopis tagavarahoiusele, kui seal puudus peaks olema. Tagavarahoiuse kohta on teooriaid mitmeid: kui mitme kuu sissetulek/kulutused see peaks olema? Mis saab, kui kaotad töö - kui kaua saad olla enamvähem inimlikult? Läksin ise hoopis teist teed pidi, sest tagavarahoius ei ole ju vaid töö kaotuse jaoks. Mis siis saab, kui sülearvuti läheb katki (ptüiptüiptüi)? Ja kohe otsa ka pesumasin? Need ju ei küsi mingit loogilist arvutust ja ometi peaks see summa olema iga hetk võtta, et saaks rahuliku südamega magada.

Leiutasin sellise süsteemi, et mul on kaks tagavarahoiust - üks, millel on raha ettearvamatuteks kuludeks ning teine, mis on puhtalt reisimise jaoks. Et ükskõik mis mõte tuleb ja aega parasjagu on, et siis ei jääks minemata sellepärast, et vaba raha pole. Selle suuruseks määrasingi umbes 1 suurema reisi ja paari lühema reisi kulud, umbes niimodi võiks ühe aasta jooksul puhata. Sellise tugisüsteemiga on hea investeerida, sest siis saab järgida reeglit "investeeritakse vaid seda raha, mille kaotamine ei sega igapäevaelu". Ja reisimisest mina loobuda ei taha :)

Üldiseid investeerimismõtteid, mitte otseselt minu tegevusega seotuid, on mul veelgi. Näiteks - 50% klubi. Mõte lihtne: igakuistest sissetulekutest säästetakse/investeeritakse 50%. Aga! On ju ilmatuma suur vahe, kas selleks sissetulekuks on miinimumpalk või neljakohaline number. Esimesel juhul ei saa rääkida, et ei osata või ei taheta säästa, keeruline oleks ka kasvõi 10% kõrvale panna. Kas 2000 eurose netopalga juures on saavutus see, kui kõrvale suudetakse panna "lausa" pool? Kas see on saavutus, kui 50% kõrvale panna, kuid seejuures olla vabatahtlikult makaronidieedil? Ise olen seda meelt, et punnitada ei maksa, sest siis pole asi jätkusuutlik, kuid kui tahta normaalpalga juures investeerimisega tegeleda, siis ilmselgelt priisata kah ei saa, sest millegi arvelt peab ju raha tulema. Kui just ei tegele ettevõtluse või lisatöödega, kuid siis peab ohverdama aega ja energiat. Mängu tuleb ju ka elu ise - kas oled üksikvõitleja või perekonnapea? Kulud erinevad väga palju..

See postitus venib juba väga pikaks, eks ülejäänud mõtted saavad ühel päeval uues postituses kirja.

No comments: