April 9, 2016

Pildistamisblokk

Tundub, et nagu kirjanikel on olemas writer's block, siis on olemas ka "pildistamisblokk".. Mõnda aega olen täheldanud, et ma ei pildista enam eriti aga täielikult sain ma sellest aru siis, kui ma pilte sorteerisin kõvaketta peal. Kus oli seal ikka igasugust kraami..! Väga palju ja erinevat, rohkem katsetamist. Mu käitumismaneer fotokaga oli umes 5 aastat tagasi tunduvalt teistsugusem, kui praegu: kaamera oli kaasas igal pool ja pildistamine oli spontaanne. Vähem keskendumist tehnilisele poolele, enamasti pildistasin automaatrežiimil, sest tähtsustasin rohkem pildi sisulist poolt ning täiesti suva oli, mis ISO võiks sobilikum olla - põhiline, et pilt vaadata kannatas ja liiga palju aega ei võtaks, et seda teha. Sain aru, et igatsen sellist suhtumist, kuid tagasi ree peale on keeruline saada. Täna hommikul unesegasena tuli minuni mingisugune mõttelõng, et miks ma siis praegu vähem ja teistmoodi pildistan ja eraldada saab 3 selget põhjust.

  • Kannan tunduvalt vähem kaamerat kaasas, sest tihti on mulje, et "olen seal juba nii palju pildistanud, mitte midagi uut pole". "Jälle pilt päikeseloojangust, keda see veel huvitama peaks". See ei kehti reiside puhul, just igapäevased käimised ja tegemised, pargid ja linnad. Aga ega siis asjata ei öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Lisaks on tihti probleemiks kaamera kaal ja sobiliku koti puudumine (praegune kaamerakott mahutab vaevalt vastava varustuse, rääkimata muudest asjadest, mis võiks samasse kohti mahtuda, nt mobiil ja rahakott). See on küll rohkem ettekäändeks aga ühele mugavale inimesele siiski päris korralik argument.

  • Igasugused kursused, õppevideod (aga ka mõningane kogemus) on mulle selgeks teinud, et heal pildil võiks olla mõte. Enne pildistamist võiks välja mõelda kuidas, mis, miks. Ja just see on mind viimasel ajal kammitsenud - kui ei ole midagi kavas, ära üldse ürita. Võta kaamera sahtlist välja vaid siis, kui on plaan. Samas kui vaatan mingeid oma vanu lemmikpilte, siis ei ole neil mingit varasemat plaanimist või sügavamat mõtet olnud, vaid tulemus on ikka siis sündinud, kui kaamera on pooljuhulikult kaasas olnud. Kattub mõneti esimese punktiga ja oma rolli mängib lisaks pinge "kõik, mis toodan, peaks olema puhas kuld, sest häbiväärne on hea kaameraga soga toota" - miks..

  • Kolmas põhjus on minuarust kõige huvitavam ja problemaatilisem. Aktuaalne just igapäevaste tegemiste jäädvustamisel, jalutuskäigud, külas käimised jne. Kaamera taga nohisemine,  momentide ja ilu kogemine läbi kaamerasilma röövib ära vahetu kohalolemise. "Hetkes elamine" on see märksõna, mis on minuarust vastuolus pildistamisega. Telefoniga pildistamine on kiirem ja märkamatum"protsess, kuid see ei ole üldse minu jaoks. Kuigi mulle meeldiks näiteks õhtusöögilauast pilti teha, siis samas ei meeldi mulle enam see, kui pean takistama teisi söömise alustamisega. See dilemma on minusse tulnud viimase paari aastaga - kas püüda pildile noppeid mõnusatest hetkedest või keskenduda nende mõnusate hetkede päriselt kogemisele. See on ka peamine põhjus, miks ma ei kujuta end ette videosi tegemas - siis nagu polekski ise kohal.

Täna käisime väljas hommikust söömas, võtsin kaamera kaasa. Objektiiviks oli laenuks saadud lainurk, väga raske ja suur, ometi tahaks katsetada. Kotist välja ei võtnud, sest "nii palju inimesi on, imelik on kui pannkooki ilge kahuriga pildistan, nad ju saavad aru, et tegelikult tuleb mõttetu pilt". Saan aru, et ma ei jäänud nüüd millestki erilisest ilma, et hommikust pannkooki ei pildistanud, kuid see on uskumatu kuidas mind selline mõttekäik häirib - ära pildista, sest teised vaatavad. Kust ja miks see tulnud on?! Kuidas vastu hakata? Nojah, äkki ongi tobe, kuid pildistamata peaks jääma sellepärast, et endale tundub kasutu, mitte sellepärast, et teistele.

Lahendusena näen praegu: muretseda sobilik kott, vastavalt olukorrale valida suurem/väiksem kaamera/objektiiv, lihtsalt võtta fotokas rohkem kaasa ja lihtsalt pildistada rohkem, et mingisugune vaba tunnetus jälle kätte saada. Mitte stressata, et olen kaamera taga liiga kaua, sest reaalsuses võtab see vaid paar sekundit ja enamasti on poolmanuaalne režiim täiesti okei ning ei peagi kauem midagi sättima seal. Mitte stressata, et alati ei tule hiiglama head pildid välja. Mitte stressata, et kaamera käsitlemine üldjuhul torkab rohkem silma kui mobiiliga klõps.

Tahaks postitusele pilte panna, kuid ei ole.. (aga täna teen! ja ükskõik, mis tuleb, panen blogisse kah!)

2 comments:

Kriss said...

Tean seda "pildistamisblokki" küll, ise kah sellega maadelnud. Mul on see tavaliselt tingitud sellest, et jään rutiini kinni, st. möödun alati samadest kohtadest ja argielus on vähe vaheldust. Olen aru saanud, et mind aitab sel puhul vabadel päevadel meelega kuskile uude kohta minek, kuskile kaugele ja kus ma muidu tavaliselt ei satuks. Pekingis nt ei viitsi väga pildistada, kui koolicampuses olen, sest siin on reaalselt nii kole ja pole midagi pidlistada haha, aga nädalavahetustel proovin hängida inimestega väljaspool oma kursust ning teha turistikaid/spontaanseid käike tundmatutesse kohtadesse.
Turisti mängimine annab kuidagi värskema vaatevinkli ning näen pea igas pisasjas lahedat fotomaterjali.
Tehnilise külje pealt õppisin raw formaadis pildistamise ära ja see annab rohkem vabadust ka, et ei pea ideaalset valgussätted olema, küll hijem annab timmida kõike. Ma olen aastaid hiljem suht võhik, kui asi puudutab tehnilist külge, aga olen õppinud oma kaamerat nii palju tundma, et enam-vähem instinktiivselt panen sätetega täppi ja ei pea väga palju post-productioni peale aega ka kulutama (kuigi ma naudin seda protsessi ka).
Ma olen kahe käega poolt, et proovi spontaanselt pildistada ja ootan juba su tulemusi :)
Aaa, ja see, et teised passivad, kui pildistad - mõtlesin ka kunagi, et jõle piinlik, aga lõppude lõpuks pole kellegi asi, mida oma kaameraga teeme :D Tahan, pildistan oma toitu või suurt varvast või teen selfie - minu kaamera, minu pidlid :D

Eliise said...

Teadsin, et ma ei saa ainus olla, kellel pildistamisblokk peal on käinud :D Tõsi ta on, et kuskil uues keskkonnas on palju kergem midagi lahedat avastada ja päevareisid on seetõttu hindamatud.

Aga.. teha suurest varbast pilti telefoniga või sadu (tuhandeid?) maksva fototehnikaga - vot siin on see kummaline koht, kus ühe puhul on nagu suva, teise puhul on tunne, et.. kogu tehnika potentsiaal ei saa kasutatud ja see on kurb (ja võibolla ka natukene piinlik). Aga iga päev ei ole lihtsalt sellist olukorda/kohta/sündmust, mis pahviks lööks. No ja siis ei jäägi muud üle kui pildistada seda, mis on, ning mitte mõelda, et "nii tühine, tegelikult tehakse palju huvitavamaid pilte".