March 25, 2016

The Truth About Emanuel (2013)

Oma järge kaua oodanud film sai lõpuks vaadatud. Sama võiks öelda filmipostitustega, need jäävad samuti vahepeal kuhugi oma aega ootama. Seletust sellele pole, sest filme vaatan ju ikka, võibolla ainult natukene vähem. Ja nagu ikka on kergem järje peale saada filmiga, mis oleks saanud mõjuvam olla.

Emanuel on üksik teismeline neiu, kelle ema suri tütart ilmale tuues. Terve oma elu on ta seetõttu end süüdi tundnud ja mõelnud milline see elu olla võiks, kui surnud oleks hoopis tema. Ka suhted isa ja kasuemaga ei ole kiita. Ühel päeval kolib neile naabriks müstilise auraga Linda, kes on äravahetamiseni sarnane Emanueli emaga. Huvist naise vastu pakub tüdruk end talle lapsehoidjaks. Mida teha aga siis, kui avastad, et naabrinaise lapseks on vaid nukk..?

Ma ei tea, kas see viimane lause nüüd võttis kogu filmi kõige huvitavam koha avastamisrõõmu ära kelleltki, kes pole filmi näinud aga tahaks, aga ilma selleta ma ei saaks enam edasi kirjutada/mõtiskleda. Ehk siis - filmi algus tundus paljulubav, isegi kui ma vaatasin mööda sellest, et Emanueli tegelaskuju kuidagi üle võlli ninakaks teismeliseks üritatakse teha. Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks tagasihoidlikum olnud, sest see oleks edasisi sündmuseid palju paremini toetanud. Kui siis selgus, et oi, Linda kujutab ette, et tal on vastsündinu, kuid tegelikult hoolitseb plastikust mänguasja eest, siis oligi täitsa põnev, et mis nüüd saab. Siin olekski tagasihoidlik iseloom loogilisem olnud - üksik neiu, kes igatseb emahoole järele, on leidnud omale tugiisiku ning ei ole sellise tühiasja pärast valmis leitud sõprust üles ütlema.

Arvasin, et teema liigub kuidagi selles suunas, et Emanuel näeb, milline oleks olnud tema ema saatus, kui hoopis tütar oleks sünnitusel surnud.Vist natukene oligi see asja mõte, kuid lõpus valgus asi minu jaoks kuidagi liiga hämaks. Võibolla ei saanud mina lihtsalt asjale pihta, sest filmifoorumis räägivad küll kui emotsionaalne ja sügavamõtteline see kõik oli. Natukene nagu oligi, aga kogu vaatamise aja tundsin ma, et värk on liiga "filmilik", liialt tehislik ja näideldud. Repliigid liigideaalsed ja puised. Maitse asi vist, ei läinud mulle niimodi korda, nagu oleksin oodanud. Kiidan aga muusikat ja sellised "mis siis oleks kui" liinid mulle kah üldiselt meeldivad.

No comments: