February 17, 2016

Töötu olemise võlu ja valu

Sattusin täna Epp Adleri blogi otsa, ta kirjutab seal põhiliselt motivatsioonist, eneseleidmisest, karjäärivalikutest. Kuna need on mulle praegu üpriski aktuaalseteks teemadeks, oli väga põnev ja eriti kõnetas mind ühes tema kirjatükis see lõik:

"Tunnistan, et mul on töötu-staatusega väga keeruline suhe, kuna sel on hävitav jõud. End töötuna määratlevaid inimesi on väga keeruline aidata, sest nad määratlevad end ise ebapiisavate ja mitte tahetutena. Küsimus pole töötuses endas vaid selles nimetuses. Loomulikult on mul väga hea meel, et sotsiaalsüsteem toetab inimesi rasketel aegadel, kuid abist rohkem näen ma selles sildis sõltuvust välisest, passiivset hoiakut ja enda abituks kuulutamist. Ehk siis see silt ja olek on lõks. Kahju, et see halb enesekindlust kahjustav silt on eeldus lihtsale ettevõtlustoetusele ja taskukohastele koolitustele ligipääsuks. Väga paljud inimesed kasutavad töötu-staatust ka tasustatud pikaajalise puhkuse ja mõtlemisaja saamiseks. Kahju, et enda leidmiseks peab end sellise nimega ehtima. Ükskõik, mis põhjusel töötu ollakse, see nimi ei tee kellelegi head ja seda peaks võimalusel vältima. See on lihtsalt oma hinge ja enesehinnangut kahjustav nimi. Mul käivad alati hirmujudinad läbi keha kui mõni eriti võimekas inimene end töötuks nimetab."

Tunnen end siin väga ära - viimasel ajal käivad peal hood, kui tunnen end tähtsusetuna, süüdi, laisana, sest ma olen töötu. Mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et mulle ei meeldi end niimodi defineerida ja see on enesehinnangule halb, kuigi olen täiesti vabatahtlikult sellises olukorras. Lihtsalt tööl käia tööl käimise pärast võiksin kasvõi homnepäev, ma usun.

Aga miks ma siis olen töötu? Just selle sama tõttu, millest Epp kirjutab. Sest ootasin kaua ühte koolitust ja peale seda ootan veel mõnda aega võimalikku toetust. Elu ON liiga lühike, et tööl käia tööl käimise või vaid raha pärast. Niisiis olen võtnud selle aja praegu, et proovida kätt milleski muus, end selleks esmalt koolitades ja juurde õppides.

Kui ma vaatan kaine mõistusega tagasi sellele poolele aastale ja sirvin märkmikku, siis ma olen selle aja jooksul teinud rohkem, kui ma tegin ülikoolis või tööl käies. Eriti, mis puudutab reaalset enesearengut või õppimist. Ometi on "käega katsutavaid" tulemusi hetkel väga vähe ning kogu selle kohal kumab endiselt see hirmus sõna "töötu". Ma ei ole nii distsiplineeritud, et ma ärkaksin tööpäeviti üles 7:30 ning istuksin 8 tundi köögilaua taga ning loeksin erialast materjali (aga ai, kuidas soovin, et oleksin...). Selle asemel magan 9'ni ja näiteks kirjutan seejärel voodis 3 tundi äriplaani. Õhtul mõtlen: kas midagi kasulikku ka tehtud sai? Mul on tunne, et minus on sügavalt juurdunud see mentaliteet, et tööd mõõdetakse istutud tundides, mitte päriselt tehtud töö koguses. Niisiis tundsin end karjäärialaselt korraliku ja eeskujuliku, täisväärtusliku inimesena siis, kui istusin kontoris 8 tundi (ning tegin tööd umbes 6 tundi) kellegi teise jaoks. Aga ei suuda tunda uhkust praegu, kui tegelen endale olulise asja arendamisega.
Võibolla just sellepärast, et uhke ollakse ikka siis, kui on mingeid tulemusi ette näidata. Kui saab öelda - ma tegin seda või seda teist asja. Praegu on neid tulemusi vähe, ning needki on sellised, mis loevad mulle isiklikult rohkem, kui kellelegi teisele. See va äriplaan sai täna valmis. Umbes kaks kuud sai sellele ja ettevõtluskoolitusele kulutatud, kuid võõrale inimesele tähendab "Olen töötu, kirjutasin äriplaani valmis ja käisin siin ühel koolitusel" kui kahe õhtupooliku töö, mis mitte kuidagi ei õigusta mitte tööl käimist. Ise mõtlen vahepeal samamoodi: mida kõike oleks saanud veel selle ajaga teha?! Aga tegelikult on see ju illusioon, ma tean väga hästi, et ma ei ole see aeg käed rüpes kodus istunud, kuigi sõna "töötu" justkui sellele vihjaks.

Ja siis on veel süütunne, et ma üldse sellise asjaga tegelen. Et võtsin endale vabaduse tulla töölt ära ja proovida teha midagi muud, ilma väiksemagi garantiita, et midagi ühel päeval õnnstuda võiks. Kas see ei olnud minust mitte äraütlemata tänamatu käitumine, tulla ära normaalselt töökohalt, samas kui mõni vaevleb aastaid endale inimväärse töö leidmisega? Miks peaksin mina olema see eriline lumehelves, kes ei taha teha sellist tööd, mis ei meeldi? Nii paljud käivad tööl, vahet pole millisel, sest palka on vaja. Fakt, mis tööd tehakse ja mis tunded selle suhtes valdavad, on vähetähtis, kui maksta on laenud, üürid, liisingud.. Niisiis tunnen end vahel kuidagi süüdi, et ma "normaalse inimese kombel" lihtsalt tööle ei lähe. Normaalsem on kannatada ja tööd rabada, kui unistada.

Loomulikult ütleb ratsionaalne mõistus, et iga inimese valik on teha täpselt seda, mida ta heaks arvab. Raske on aga teha midagi teistmoodi ja alati endale kindlaks jääda. Ikka kumab kuskil silmade ees sirgjooneline tee edule, mida justkui järgima peaks (ülikool-karjäär-oma kodu-pere ja lapsed) ning sellest kõrvale kaldudes on lühike maa end kuidagi mahajäänuks ja väheväärtuslikuks pidada. Peaksin aga meeles pidama, et igal inimesel on lugu, eeldused, teine alguspunkt. Väärtushinnangud on need, mis tegelikult panevad kõik paika ning on selle tuum, miks kõik inimesed ei järgi ühte rada. Kui ma üldse midagi enda kohta kontoritöö juures õppisin, siis seda, et eneseteostus läbi töö on minu jaoks väga kõrge tähtsusega.

Kui kerge hakkas seda lugu kirjutades.. Ma ei ole kindel, kas jätan selle postituse blogisse, sest osalt tunnen, et see on liialt isiklik, kuid teine osa jälle tunneb, et mu hiljutised postitused on olnud kuidagi liialt külmad. Igatahes, sai hingelt ära :)

3 comments:

Anonymous said...

Sul on õigus, et kas või natuke kultuslikust eduteest kõrvale kaldudes hakkame endas kahtlema. Ole sa töötu või vallaline või lasteta. Igal ühel omad kõrvalekalded ja need jäävad ühiskonnas üpris kiiresti kõrvalseisjate hammaste vahele.

Samas sõna töötu mind ei häiri. Sest see tähendabki seda mu jaoks, et töökohta ei ole, mitte seda, et istun tööta käed rüpes kodus. Ei istu. Pealegi millal siis veel kui mitte nüüd, noorena otsida oma kohta elus isegi kui selleks tuleb vahepeal ühiskonna normidest kõrvale kalduda. Just tuleb! Muidu jääd liigselt teiste arvamusse kinni ja lõpuks eladki oma elu teiste nägemuse järgi. Sul on kirg ja eesmärk, see on suur asi, ära alahinda seda.

(Kah üks kahekümnendates töötu ja enda teed otsimas)

Getri said...

See on ju täielik luksus, kui sul on võimalik võtta vaba aeg ja end harida, täiendada ja oma tulevikku panustada! Olen nõus, et sõna töötu ei kõla kõige pareimini ning see jääb teistele paratamatult ette.



Palju edu ja loodame, et saad toetust!

Eliise said...

Aitäh teile mõlemale!