December 17, 2015

The Machinist (2004)

Hea uudis on see, et viimasel ajal olen ma taas rohkem filmi- kui sarjalainel. Oma osa selles mängib fakt, et Downton Abbey on lõpukorral ja Twin Peaks'i teine hooaeg ei huvita mind üldse nii palju, kui esimene. Alles jäävadki The Good Wife ja Modern Family, muid sarju ma praegu ei vaata. Aga õhtuid, mida sisustada, on ju ometi rohkem.

Trevor on tehasetööline, kes on magamatuse käes vaevelnud juba aasta aega. Tegemist on omaette hoidva mehega, tema ainsateks sõpradeks üks lõbunaine ja lennujaama kohviku ettekandja. Peale õnnetust töökohal ning kohtumist kolleeg Ivaniga, keda justkui keegi teine ei tunnista elavat, hakkab Trevor iseenda reaalsustajus kahtlema. Mida rohkem ta salapärase Ivani kohta uurib, seda rohkem hakkab hoopis ilmsiks tulema lugu, miks Ivan juba aasta aega maganud pole.
Peaosatäitjaks Christian Bale.. Täiesti äratundmatuseni rolli jaoks kaalu langetanud, olles lõpuks vaid 50 kg! On see vast sihikindlus. Lugesin, et selleni viis dieet, mis lubas päevas vaid ühte tuunikalakonservi ja õuna. Ekstreemne lähenemine, kuid Trevori puhul tegemist ka ekstreemse tegelaskujuga. Kuigi "päriselt" ei ole võimalik aasta aega ilma uneta ellu jääda, siis filmi ajal ma selles ei kahelnud, sest just täpselt sellisena kujutan ma ühte inimest ette, kes pole nii kaua sõba silmale saanud.

Üldiselt ma põnevusfilmide poole oma silmi ei tõsta, sest plahvatused ja lõputud tagaajamised on lihtsalt igavad. Küll aga paeluvad mind psühholoogilised thrillerid ja eriti veel sellised, kus ei saa kohe alguses aru, millega kõik lõpeb. Kahjuks oli selle filmi puhul mõneti ikkagi tajutav, kes see Ivan on. Ja lõpustseeni võis poole pealt kah juba ette arvata. Loomulikult täpset sündmust, mis selle unetuseni viis, ei osanud ma ennustada. Olid aga siiski paar sellist head "ahhaa" kohta, mis pilgu ekraanile naelutasid. Tean aga seda, et uuesti ma seda filmi ei vaataks ja teistele väga kergekäeliselt ei soovitaks (kuigi Sasha, kellega vaadatud filme ikka arutame, seda väga fännab). Oli üle keskmise põnev küll, kuid midagi sellist "sügavat" minus jäi puudutamata ja uuesti ma sellele filmile tagasi ei mõtle, sest pole rohkem midagi mõelda või meenutada. Kõik sai selgeks ja mõnda sellist eriti mõjuvõimsat hetke nagu polnudki. Turvaline valik siis, kui ninnunännust on limiit täis ja midagi jõulisemat tahaks.

Natukene teemast väljas küll, kuid rääkides mõjuvõimsast stseenist. See ei pruugi üldse olla seotud eriefektidega või millegi erakordsega või ilmselge pisarakiskujaga (peategelase/peategelase armastatu surm jms), mis teeb ühest kohast filmis sellise, mida mäletan veel aastaid. Üks selline on katkend Benjamin Buttoni lõpust. Võin pisara poetada ka siis, kui lihtsalt youtube'ist seda vaatan. Või näiteks luuletus ja laul koos filmist The Grey. Võib juhtuda ka nii, et film ise oli suhteliselt tuim ja mitte mingi lemmik, kuid "see üks stseen" lihtsalt jääb kummitama. Selline oli Last Night'i lõpp. Oh, tehakse ikka ilusaid asju siin ilmas :)

No comments: