December 2, 2015

PÖFF

Kunagi ammu lugesin Briti blogist, kuidas ta oli PÖFFil vabatahtlik (kurb, et ta enam ei kirjuta ja blogi on üldse kinni pandud, see oli üks mu lemmikuid) ja jube lahe oli olnud. Täpset sõnastust ei mäleta, igatahes jäi mulle kui filmihuvilisele mulje millestki tuusast, millest tahaks võimaluse korral isegi osa võtta. Sellel aastal juhtus esimest korda nii, et olin õigel ajal õiges kohas ning saatsin avalduse. Minust sai piletikontrolör mu lemmikkinos - Sõpruses. Enne seda toimus meil koolitus, kus kohtusime teiste huntidega, õpetati skännereid kasutama ja jagati muid kasulikke näpunäiteid. Enamuses äärmuslike ekstreemjuhtumite tarbeks, mida ei tea, et oleks hiljem juhtunud. Aga - raske õppustel, kerge lahingus!

Mulle oli määratud 7 vahetust, kõik 6-8 tunni pikkused. Minu töö oli uksel piletide kontrollimine ning seejärel saalis "korra hoidmine". Teha kindlaks, et keegi ei filmi, ei sega, vajadusel anda märku, kui heli ei tööta, subtiitrid ei tööta vms. Ja seejärel külalised välja lasta. Esimest korda natukene kartsin, põhimureks - mis siis, kui ma olen jube aeglane kontrolör ning inimesed hakkavad järjekorras nurisema? Teades Sõpruse kino, siis ei ole seal enne seanssi järjekorras ootamine just kõige mugavam. Õnneks tõestasin ma end üpriski kiire kontrolörina ning külalised tõestasid end olevat kannatlikud ja rõõmsad inimesed. Järjekord tekkis paratamatult siis, kui kahe filmi vahele jäi ainult pool tundi ning esimene film mingil põhjusel hilines (mida õnneks juhtus harva).

Ainult üks ärev kord oli meil. Juhtumisi oli loomulikult tegemist seansiga, kus oli välismaalasest režissöör kohal.. Film läheb peale, heli ei ole. Testimise ajal kõik töötas, nüüd järsku - pole. Olgu, üritame lahendada, 10 minuti pärast seanss algab. Ja ikka ei alga.. Härra oli endast väljas, vabatahtlikel peaaegu nutumaik kurgus. Film algas plaanitust pool tundi hiljem. Mis tähendas seda, et ka ülejäänud kava oli nihkes. See oli raske vahetus ja nägin seal, kuidas nn "juhipositsioonil" peab hoidma enesekindlat joont ka halvas olukorras ja omama külma närvi.

Filme nägin palju: Frankofoonia, Valged rüütlid, Tangerine, Veri minu verest, Jäärad, Sunshine Superman, Ellujääja, Riik Fritz Baueri vastu, Fantoompoiss, Teekond Rooma ja moekino raames Armi elab, Christian Louboutin, Tõeline hind, Fresh dressed, Homme Less ja Jeremy Scott'ist film. Nagu arvasin, olid moekino filmid kõik eriti populaarsed ja tõesti head. Tihti olid just need seansid välja müüdud. Lisaks nendele jäid mulle meelde ning meeldisid veel lisaks Jäärad, Ellujääja ja Sunshine Superman. Erilise üllatajana just viimane: dokumentaalfilm BASE hüppamise isast. Tegemist langevarjuhüppega, mida tehakse kaljult või ehitiselt, sillalt. Ootused olid mul madalad, sest ma ei huvitu ekstreemspordist ning polnud ei sellest mehest ega ka sellisest hüppamisest enne midagi kuulnud ning arvasin, et isegi, kui on hea film, siis ei jäta see mulle mingit jälge. Vastupidi - oskuslikult tehtud dokumentaalfilm ühest eriti inspireerivast mehest! Lisaks hea ajastule vastav muusika.

Islandi film Jäärad rääkis kahest vennast, kes polnud omavahel juba 40 aastat suhelnud, kuigi elasid naabritena ning pidasid mõlemad lambaid. Olukord hakkab muutuma siis, kui ühe venna lambakarjast avastatakse haigus, mille tõttu tuleb surmata kõik loomad. Nakatunud olid ka teised küla lambad. Mõned lambapidajad andsid alla ja leppisid paratamatusega, peaosalised aga mitte. Kriisiolukorras kokkuhoidmisest rääkis ka võrdlemisi vägivaldne film Ellujääja. Maad on tabanud kriis ning tsivilisatsioon on hävitatud, toiduvarud on lõpukorral ning hakkama tuleb saada omal jõul. Nii on mitu aastat hakkama saanud üksik mees, kes kaitseb oma väikest põllulappi, kõhklemata tappes sissetungijad. See muutub, kui abi paluvad ema ja teismeline tütar. Kolmekesi elades ei jätku enam põllult piisavalt ande - kes peab lahkuma?

Huvitavad olid ka teised nähtud filmid, erilisuse poolest meeldejäävad olid kindlasti Tangerine ja Homme Less. Esimeses nendest (täielikult iPhone'iga filmitud) on peaosalisteks transvestiidid ja nendevaheline draama, teises mees New York'ist, kes oma karismaatilisusega ning tegevusega moevallas ei reeda mitte kuidagi fakti, et ta tegelikult salaja ühe maja katusel magab ja kodu ei oma.

Oma viimase vahetuse lõpus olin isegi veidi kurb, et PÖFF minu jaoks läbi sai. Mulle hakkas Sõpruse kinos töötamine väga meeldima, töö oli vahva ja üldine meeleolu kokkuhoidev. Olles nüüd korra seal vabatahtlikuna olnud, ei imesta üldse, miks ikka ja jälle tagasi minnakse. Tõesti oli lahe ja võimaluse korral läheks kindlasti uuesti.

5 comments:

Britt said...

Tsau Tsau! Minul oli sel aastal kuues PÖFF ja festival on endiselt sama äge :) moekino filme Tartus ei näidata, aga minu lemmikud teistest programmidest olid "Vannutatud neitsi", "Laibakoguja", "Spiraalis" ja "Truman". Lisaks aitäh ilusate sõnade eest ja nii tore, et minu ammu ammu kirjutatud jutt sind lõpuks sedamoodi inspireeris!

Eliise said...

Kui sul juba kuues aasta on, siis kirjutasid vist tõesti väga ammu ja ma ärkasin alles nüüd :D

punapea said...

Aitäh, et kirjutasid, vahva on teiste vabatahlike märkmeid lugeda. Kas plaanid lemmikfilmist mingi pikema postituse ka teha?

Muide, mul on hoopis teist laadi kysimus - varem oli sul blogilehel Kontakti / Kes juures ka link Blogrollile, enam ei ole, ... ma tean, et mul endal on see leht salvestatud, sest kellele ei meeldiks vahepeal teiste lugemisvaras nihverdada, aga kas lingi kadumisel oli mingi põhjus ka?

Eliise said...

Ei plaani lemmikutest eraldi enam postitada, sest.. esmane emotsioon on peaaegu kadunud ja ma lihtsalt ei mäleta piisavalt palju, et pikem arutlev jutt kokku panna, kahjuks. Kui mul õnnestub neid kunagi uuesti näha, siis kindlasti!

Selle lingi võtsin maha, sest vahepeal ma ikka uuendasin seal leiduvat ning kuidagi järjest enam mu pärislemmikud ei kirjutanud/kadusid üldse ära/polnud enam nii huvitavad ja need, mida praegu siis lõpuks loen, ei ole enam üldse nii võlunud, kui kunagised lemmikud. Ja siis mul oli tunne, et ma ei olegi enam lemmikblogisid?! Ja mu enda blogi tundub mulle ka aina igavam?! Mingi blogikriis oli vist ja sain kurjaks ja võtsin maha, kuigi leht ise on alles :D

punapea said...

Sinu blogi loen ikka vist kogu aeg, kuigi vahepealsed suured vahed olid sellised, et ... mõtlesin ikka jutti päris pikalt, et "aga ÄKKI täna on miskit kirjas!"

igatahes kirjuta ikka ja kirjuta sellest, mis sulle endale huvitav tundub ja kyllap ka lugejaid leidub. blogikriisi olemust tean hästi, olen ise samamoodi mitu korda asju maha võtnud, pikalt pausil olnud jmt. aga jaa, leht ise on alles, seda tean - kuidagi mugavam oleks sealt asjad endale nt bloglovinisse vm ymber salvestada, aga ma millegipärast ikka käin ja luusin seal lehel. laiskus? mugavus? kes teab.