October 14, 2015

Tahan aga veel ei saa vol 3

Mulle tuli eile õhtul meelde, et kord tegin blogisse sellise pildi, kus olid peal nahktagi ja valge kleit ja.. Kui nüüd vaatama hakata, siis kõik peale e-lugeri (mille vajadust hetkel enam ei näegi) on oma tee praeguseks minuni leidnud. Mis tähendab ju seda, et julge soovida ja need asjad ka kirja panna ning sellest võib inspiratsiooni saada mõni kingitegija või talletub see endale rohkem alateadvusesse ja võimsad magnetväljad hakkavad sind rohkem selleni juhatama (lugesin kord Saladuse raamatut). Või läheb aega mööda ja näed, et midagi, mis tundus hea mõte, ei ole enam üldse päevakorras. Viimasel ajal keerlevad minu mõtted järgmiste asjade ümber (seda loomulikult siis, kui nad mahuvad Töötukassa, mida-süüa-teha, kuidas-pildistada jms mõtete vahele):


Keraamiline ahjuvorm. Hetkel on mul kasutusel üks klaasist ahjuvorm, kuhu maanduvad lisaks juurikatele ja vormiroogadele tihti ka erinevad keeksitaignad. Niisiis olen mõelnud, et üks madalam ovaalne vorm või hoopis kandiline oleksid toredad lisandused meie kööki.

Saumikser. Jällegi üks abimees kööki, millest ma veel pool aastat tagasi ei hoolinud karvavõrdki. Mul on olemas kannmikser, millega smuutit teen ja pole näinud vajadust millegi muu järele. Kuniks ma Budapestis proovisin saumiksrit (olles loomulikult enne seda skeptiliselt seiranud ja hädaldanud, et "see ju pritsib igale poole" ja "see ju ei ulata potis igale poole" (?)). Oli kiire ja kerge puhastada ja tundsin, et seda kuluks kodus marjaks ära. Lisaks olen ma hakanud natukene püreesuppidesse usku taastama ja teen täna õhtul esimest korda katset ise ühte teha. Kannmiksris.

Mustad teksa leggingsid. Sest praegused on nii kulunud ja hõredad, et varsti võib kriitiline koht liiga läbikumavaks muutuda.

Elizabeth Arden 8 Hour Cream Skin Protectant. Muidu mind ei huvita suure nimega bränditooted, aga selle kreemi otsa sattusin juhuslikult ja see hakkas mulle väga meeldima. Olin enne kuulnud, et paljud kiidavad, pidi hea olema nii kuivale nahale, aknele, lõhenenud huultele jne. Meenus ka kriitika lõhna osas. Mulle meeldib aga KÕIK. Nicola kinkis selle mulle, ise üldse teadmata, et see miskine väga tuntud imekreem on. Nimelt tellis ta mulle kingiks netist Elizabeth Ardeni lõhnaõli ja oli seal sama firma kreemi näinud ja mõelnud, et äkki oleks tore komplekt. Minu üllatus oli igatahes kinki avades suur ja vaatasin, et noormees on mul ikka väga trenditeadlik :D Nüüd hakkab totsik tühjenema ja eile uurisin MyLook'ist ja LevelZone'i poodidest, kuid igal pool on see hetkel otsas.

Teolima kreem. Mirjam kirjutas sellest nüüd ja paar nädalat tagasi uurisin selle kohta esimest korda, kuid ei mäleta enam kas mõte tuli kellegi blogist või mingist foorumist.. Igatahes mina olen sellest huvitatud just aknearmide tõttu. Ei oska öelda, kui märgatavat muutust see näonahale teeks, kuid huvi proovida on olemas.

Raamat "Stuffocation". Jah, tahan asju ja samas tunnen, et tahaks lugeda selle kohta, kuidas meil on liiga palju asju ja mida selle vastu teha saab. Võibolla peaksingi oma soovide täitmist alustama just nimelt selle raamatuga :)

3 comments:

Anonymous said...

Jah, ise maadlen selle asjanduse-maaniaga samamoodi. Ühest küljest olen ma totaalne tarbimisinimene - asjad, ilusad riided, kingad! jne. Teisest küljest tahaks olla selline minimalistlik hipi-inimene, kes elab vaid sellega, mida vaja ning tarbib kodumaiselt puhast toitu otse kasvatajatelt jne. Ühesõnaga selline keeruline inimene :)

Eliise said...

Just nii ongi - peas on korraga kaks häält: üks, mis ütleb, et asjad on lahedad ja annavad nii palju juurde elule, no kasvõi suur riidevalik, teine, mis ütleb, et kõik üleliigne ainult matab enda alla ja tühi ruum on vabastav. Minu praegune lahendus oleks see, et tassin kõik asjad kuhugi lattu, elan oma tühjas korteris ja siis käin aegajal neid seal silitamas ja toon vajaliku osade kaupa koju :D

Sellest tahaks lausa eraldi postituse teha ja arvatavasti ühel hetkel teengi, kui olen selle raamatu läbi lugenud. Minu kõige suurem küsimus on näiteks hobitarbed, mida reaalselt kasutad korra-kaks aastas, näiteks jõulukaartide meisterdamiseks. Ei saa ju nii, et iga kord ostad uued vahendid ja ainult nii palju, et kasutad kõik kohe ära. Samas sellest loobuda ka ei taha, sest lahe ja nauditav tegevus. Nii ongi mul üks sahtel kodus täis erinevaid pabereid ja kleepse ja meisterdamisvärki, mis aastatega kogunenud on. Mis on sellisel juhul kompromiss?

punapea said...

Loeks huviga su selleteemalist postitust, Eliise.

Muidu on nii, et ise olen ka kahevahel - tean, et mõndadest asjadest ei loobu iial (näiteks kleite võiks olla veel n+7, kuigi neid on praegugi nii palju) aga samas teiste osakaalu vähendan, teagi, kas teadvustatult või mitte (näiteks pykse on mul kyll kantavas osas umbes kolm - kaks paari teksasid ja jooksuvarustus; samas on ka lyhikesi pykse nii umbes viis paari); samamoodi on päris asjadega, mis riietuse alla ei käi - on mingi mant, mida tassin igast kodust järgmisesse ja siis miski, mis läheb alati niiöelda lattu - vanemate juurde; või siis taaskasutusse või täikale.

Hobitarvete koha pealt - parem on, et need on olemas - iga korraga ehk ei osta siis nodi juurde ja kasutad järjest ära - synnipäevade, jõulude jm ajal. Muidugi võib endale nö piirid peale panna - nt et sel aastal ei osta midagi lisaks, vaid proovidki uutmoodi läheneda ja kasutada täpselt seda, mis sul olemas on. Kaarditegemismaterja jm sarnast manti on ysna kasulik omada, see läheb kasutusse kogu aeg - ... meisterda hoidistele näiteks pabersilte :)