September 23, 2015

Still Alice (2014)

Alice Howland on edukas lingvistikaprofessor, kes on just tähistanud oma 50. juubelit, kui tal diagnoositakse varane Alzheimeri tõbi. Nii naine ise kui perekond on sellest hämmingus, sest kõik tundub justkui korras olevat. Haigus ägeneb aga oodatust kiiremini - kui esialgseteks tunnusteks oli kõne käigus paari sõna unustamine, siis nüüd võib Alice segadusse sattuda ja ära unustada kus on ta enda suvilas tualettruum. Raske ja päritav haigus paneb suhted proovile nii abikaasa kui kolme täiskasvanud lapsega.

Ma ei ole endale varem üldse teadvustanud, kui palju mulle Julianne Moore tegelikult meeldib. See on kuidagi loomulik olnud, et ta on hea, iseenesest mõistetav, pole nagu suurt tähelepanu pööranud temale. Aga nüüd selle filmiga, mille rolli eest ta muide Oscari võitis, jõudis see mulle kohale, kui mõtlesin alguses "jess, Julianne Moore peaosas". Ja oligi jess, üks tugev, tõsine ja realistlik draama. Kurb loomulikult ja paneb asju teisiti hindama, nagu üks hea film ikka.
Kuskil eelmises postituses kirjutasin (või oli see hoopis kuskil blogi kommentaaris, üldse ei mäleta.. ha..?) kuidas enda defineerimine ja sildistamine vaid ühe omaduse põhjal võib kergelt viia krahhini, kui see üks omadus enam ei eksisteeri või muutub puudulikuks. Kirjeldada end peamist enda ameti, abielu- või perestaatuse läbi vms. Üldiselt taunitakse tihti "ilus olemist" (investeering ja energia selle eest hoolt kandmisele, et täiuslik välja näha - kas see on kõigi silmadele ühtemoodi meeldiv, on teine teema) ja selles nähakse justkui midagi pinnapealset ning ka mõttetut, sest kestvat väärtust ei ole sellel kauaks, kõik me vananeme ning see ilu tihti hääbub. Alice oli aga terve elu defineerinud end aga kui intelligentset ja sõnadega osavat inimest, harinud end ja panustanud aega ja ressurrse enda täiustamisele, mis peaks ometigi olema püsiv omadus ja väärtuslik väga pika eani, hääbudes võibolla alles viimasel paaril eluaastal. Mis juhtub aga siis, kui haigus röövib kõige olulisema aspekt nn "elu kõrgtipul"? Igatahes huvitav film ning aitab mõista Alzheimerit nendel, kellel puudub sellega lähem kontakt.

4 comments:

madiken said...

Mul tuli eksistentsiaalne hirm nahka..

Eliise said...

Hästi öeldud, just nii karmilt film mõjuski..

mäemamma said...

Oi, oi, see on ju see film, mida ma kohe kindlasti vaatama pidin, aga siis unustasin hoopiski. Ehk siis, hea, et meelde tuletasid :-)

Eliise said...

Väga hea, et minugi blogist endale meelepärast leidsid! :)