September 15, 2015

Mõni hetk on elus ilusam kui teine

 Mõtlesin üle parajalt pika aja kirja panna noppeid minu elust olust, millega ma tegelenud olen ja kuidas mul üldse läheb. Illustreerimas ikka pildid, mis viimasel ajal tehtud. Üleval on minu esimene katsetus virmalisi pildistada. Ütleme leebelt, et saaks paremini, kuid väga põnev oli küll.

Helsingist kolisin ma ära plaaniga sügisest taas kooli minna. Nimelt leidsin ühel kenal kevadpäeval, et kutsekoolis fotograafiat õppida meeldiks mulle palju rohkem, kui transpordialal tööd teha. Otsuse juulis lahkuda tegin kiirelt ja mõte tundus hea - kuni hetkeni, kui ma kooli sisse ei saanud. Kui ma enne intervjuud olin veel kahtleval seisukohal sissesaamise osas, siis peale intervjuud olin kindel, et vastu mind võetakse. Tagasiside oli üllatavalt hea ning lahkusin vestluselt positiivsete tunnetega. Vastus tuli seega paraja šokina ning sisimas kartsin, et nüüd olen väga kurb ja ei taha üldse mitte midagi teha. Kurb ma olin, tervelt kõva kaks ja pool tundi nutsin, kuid eneselegi üllatuseks toibusin päris kiirelt ning otsustasin end sellest tagasilöögist mitte väga kõigutada lasta.
 Tähistasime Nicolaga oma kahte koosoldud aastat õhtusöögiga Umamis
 Usun päriselt, et iga asi on millekski hea. Usun, et see oli hea, et ma kooli ei läinud. Kui ma päris alguses pisaratest triibuliste põskedega ei saanud veel täpselt aru, et kuidas see nüüd siis hea saab olla, siis praegu saan juba täitsa hästi aru. Minu jaoks oleks tagasi kooli minek olnud taas kuhugi turvalisse vatti laskumine ning vastutuse edasi lükkamine. Fakti ignoreerimine, et igaüks on vaid oma õnne sepp ning elu ei ole nii pikk, et lõpmatuseni oodata millegagi pihta hakkamisega. Niisiis otsustasin asjaga hoopis teistmoodi algust teha - omaette ja omamoodi. Tahan käia kursustel (Photoshop!), teha vabatahtlikuna kaasa erinevates projektides, lugeda kõiki fotoraamatuid ja õppida, harjutada päriselt pildistamist. Jah, säriajad ja avad ja ISOd ei olnud mulle võõrad mõisted, kuid süvenenud olen ma teemasse siiski häbiväärselt vähe olnud ning panustanud rohkem tegemise käigus õppimisele. Nüüd, kui olen ette võtnud mõned õpikud (ja ka näiteks välklambi kasutusjuhendi..) ja siis enda pilte analüüsinud, näen, kui palju olen ma kiirustanud ja mida kõike saaks paremini teha. Parem, kui mitte kunagi, kuid siiski on mõru meel kerge tulema, et MIKS ma seda kõike juba varem läbi ei teinud.
 Portreed sõbrannadest, katsetasin digikaamera ees vana Heliose objektiivi, mis muidu mu filmikaamera ees on. Mulle meeldib selle pehme tulemus ja ilusad värvid, kuid käsitsi fokusseerimine on siiski paras pähkel.

 Nii ma vaikselt tegutsen, salamisi soovides, et ühel hetkel saab õppimisest ja harjutamisest midagi rohkemat. Mul ei ole kaugeltki veel kõiki vastuseid olemas ning tean, et ka kõige parema tahtmise juures ei oskaks ma ennustada, mis toimub aasta või viie pärast, kuid mul on hea meel, et ma olen lõpuks võtnud kokku julguse keskenduda ja panustada energiat tegevusse, mis mulle päriselt meeldib. Kui midagi muud ei saa, siis saan vähemalt selguse ning ma ei pea kahtlema jääma ning meenutama, "mis oleks olnud kui..". Praegu üritan aga keskenduda tänasele päevale, võimalikult palju uurida ning pusida ja kogemusi saada. Tegin endale Facebooki lehe, mida tasapisi üles ehitan, sinna postitan rohkem fototegemisi, blogi on ja jääb siiski "natukene kõige" nurgaks. Auhindu ma (veel?) ei jaga, kuid lehte jälgima on kõik fännid ikka teretulnud! :)

No comments: