August 10, 2015

One Day (2011)

Tegemist on selle blogi 600. postitusega! Kuna täiesti esimene postitus oli ühest romantilisest filmist, siis oleks paslik ka see ümmargune number järjekordse armastuslooga märkida. Aitäh, et loete!
Lugu sellest, kuidas kahekümne aasta jooksul kahe inimese eluteed ristuvad ning vaade sellele, kus nad igal aastal 15. juulil parasjagu on. Emma ja Dexter on üpriski erinevad inimesed ning terve ülikooli aja ei puutu nad suurt kokku, kuigi tüdruk on salaja poissi sügavalt armunud. Emma on kirjandus- ja poliitikahuviline mässajahing, samas kui Dexter on ilusa näolapiga jõukast perest pärit edev poisihakatis. Lõpetamisel satuvad nad aga juhuse tahtel kokku ning sealt algab pikk sõprus oma tõusude ja mõõnadega. Näeme, kuidas "stardipositsioon" ning hetkene edu karjääriredelil ei pruugi tähendada igavest õnne ja kuidas liigagi tihti jääb meile elus kõige olulisem märkamata.
Kord ammu vaatasin seda filmi ja ei arvanud suurt midagi. Lootsin päris palju tegelikult, sest olin kuulnud, et pidi jube kurb pisarakiskuja olema (pisarakiskuja = hea film, sest ju siis läks nii palju korda, et vesistama võtab). Mina ei nutnud üldse.. Siis lugesin raamatut, see meeldis mulle täitsa hästi ja seejärel otsustasin uuesti filmi vaadata. Et äkki nüüd on kuidagi parem ja mõistan rohkem. Ei, film ei lähe kuidagi üldse korda. Plusspunktid küll raamatu järgimise eest - mõned kohad olid küll ära jäetud, kuid mingeid olulisi asju muudetud ei olnud ning mõni detail/dialoog oli täpselt raamatust. Üldmulje on siiski väga pealiskaudne ja minuarust on raske tunda sidet nii Emma kui Dexteriga. Tegemist on üle keskmise vaatamisega omas zanris, kuid ei hiilanud minu jaoks kuidagi. Ei ole väga meeldejääv ja ei pakkunud vaatamisel mingit erilist elamust pildiliselt või muusika poolest. Hästi oli küll tehtud tegelaste vananemine ja Anne Hathaway meeldib mulle.

Niisiis soovitan ma hoopis raamatut lugeda! Seda nautisin ma küll ja läks kiirelt, puhkusel hea lugeda. Aga ikkagi ei nutnud, sest Dexteri tegelaskuju oli lihtsalt vastumeelt mulle. Raamatus see ei häirinud nii väga, sest areng ja sisemine võitlus jms oli ju palju paremini näha, kui filmis. Et isegi kui inimene ei meeldi, siis oli vähemalt huvitav kõrvalt jälgida. Raamatut soovitan küll kõigile pliksidele, kui on soov midagi kerget lugeda!
“Live each day as if it's your last', that was the conventional advice, but really, who had the energy for that? What if it rained or you felt a bit glandy? It just wasn't practical. Better by far to simply try and be good and courageous and bold and to make a difference. Not change the world exactly, but the bit around you. Go out there with your passion and your electric typewriter and work hard at...something. Change lives through art maybe. Cherish your friends, stay true to your principles, live passionately and fully and well. Experience new things. Love and be loved, if you ever get the chance.”

2 comments:

Anonymous said...

Mulle oli ka meesnäitleja vastumeelt! Ei teagi, kas näitleja või tegelane, igatahes ei jätnud film mullegi mitte mingisugust jälge. Kas Sa "Song One'i" oled näinud? Ühes "What Ifiga" (või "The F Word") on need hästi mõnusad ja visuaalselt ilusad filmid. Pakun, et Sulle võiksid need meeldida. Mõlemas on väga mõnus muusika, ilusad näitlejad ja kuigi võibolla mitte kõige sügavam mõte, aga just mõnus "feeling".

Eliise said...

Aitäh soovituste eest! Ei ole näinud, kuid panen nimekirja. :)