August 25, 2015

Buda/Pest

Minu teadmised Ungarist ja Budapestist enne reisi ei olnud just väga suured. On kõrvu jäänud, et pidavat ilus olema, Rubiku kuubik leiutati seal ja kuidagi moodi peaks eesti ja ungari keeled suguluses olema. Suurt uurimistööd ei teinud samuti, lootsime rohkem kohapeal avastada ja uurida. Lendasime Finnairiga läbi Helsinki ning kohal olime 8 täispikka päeva, lisaks poolikud esimene ja viimane päev. Ulualust saime Nicola tuttavate korteris, ringi liikusime ühistranspordiga ning põhiliselt sõime väljas. Hinnad on Eestiga võrreldes veidi odavamad, kuid söögikohtadest teen eraldi postituse. Kodus einestasime rõdul - eriline luksus!
 Hommikusöögiks tegin smuutisid ning sõime kohalikke "kohukesi" (Túró Rudi). Idee sama, mis meil, kuid teostus natukene teine: kui meil on ülekaalus kohupiim ning seda katab õhukene kiht šokolaadi, siis seal oli vahekord pigem üks-ühele.
 Szigeti festival oli meie üks esimesi külastuskohti. See kestis nädal aega, nimekamad esinejad Robbie Williams, Florence and the Machine, Kings of Leon, Avicii, Ellie Goulding, Major Lazer, Passenger, Rudimental, kuid pileti hinna tõttu valisime meie ainult ühe päeva, kui esines minu lemmik José González ning juhuse tahtel ka Limp Bizkit.
 Sziget (ungari keeles "saar") on üks Euroopa suurimaid muusikafestivale, mis toimub juba 1993. aastast alates Óbudai-sziget'il keset Doonau jõge. Sellel aastal oli külastajaid rekordarv - 441 000. Lisaks kontserditele on saarel hulgaliselt söögikohti, erinevate organisatsiooni putkasid jms tegevust ja vaatamist. Ürituse motoks on "Island of freedom", ning seda ta tõesti oli, kahjuks ka halvas mõttes. Sellist seapesa ja prügi kogust telkide ümber, mida külastajad põhimõtteliselt igale poole võisid püsti panna (!), ei ole ma elus enne näinud. Seetõttu oli vähe ruumi ka niisama murul olesklemiseks, sest kui ei olnud just ürituse poolt tehtud mingisugust spetsiaalset leboala (ja neid ei olnud kohe kindlasti piisavalt), siis olid seal inimeste telgid, täiesti imekohtades, võiks öelda. Et kui vaba ruutmeeter, siis telk püsti. Eraldi telkimisalad olid loomulikult olemas, kuid nende kasutamine elamiseks vaid soovituslik. Muidu ma end eriliseks pirtsakaks ei pea, kuid seal tõmbasin nina päris ruttu vingu, sest seda ei osanud ma üldse oodata..
 Meie kaks nähtud kontserti kaalusid selle aga õnneks üle! José mängis vanu ja uusi lugusid, mis tuletaski mulle meelde, et kõige uuemat albumit ma ei olegi kuulanud. Tegemist muideks Rootsi härraga, mida nime järgi ei arvaks. Ja Limp Bizkit loomulikult, jah. Uskumatu, et nad veel tegutsevad, ja uskumatu, et ma nad ära nägin..
 Festivalimelu möödas ning keskendusime linna avastamisele. Ronisime Gellérthegy mäe otsa, kust avaneb imeilus vaade Doonau jõele ja linna Pesti poolele. 1873. aastal pandi Budapest kokku kolmest linnast - Buda, Óbuda (väike osa Buda küljes) ja Pest. Siiani on vahe läänekaldal asuva Buda ja idakaldal asuva Pesti vahel tajutav. Üks linn, kaks iseloomu.
 Gellérthegy mäe kõrval on järgmine küngas, mille otsas on Várnegyed - nn "vanalinn", kus on Buda loss, Püha Mattiase kirik, Kaluribastion ja palju monumente. Ülesse saab sõita köisraudtee moodi asjandusega (funikulöör). Vaade avaneb Budapesti ühele põhivaatamisväärsusele - Széchenyi sillale.
 Nicolal oli meie reisi ajal sünnipäev! Kuna ma ei teadnud täpselt, mis ahi ja mis köök meid üldse ees ootab, plaanisin juba varakult teha halvaa-küpsisetorti. Halvaa ostsin muide Eestist kaasa, igaks juhuks. Ja et sünnipäevalapsel ikka eriti hea päev oleks, läksime tema soovil Raudteemuuseumisse.
 ... mis oli natukene rohkem lastele orienteeritud, kui me arvasime, kuid sellegipoolest oli seal ka suurematele vedurihuvilistele üht-teist põnevat. Kahjuks olid infotahvlid valdavalt ungarikeelsed. Ungari keel, muide.. Võiks ju arvata, et noored ikka inglise keelt oskavad, vanemad inimesed pigem mitte. Tegelikkuses oli keeletase meile üllatuseks ühtlaselt madal, ei aidanud ka käte ja jalgadega vehkimine ning seetõttu jäi nii mõnigi asi meile vahel segaseks. Kuid seda suurem oli üllatus, kui kaks pisikeses margipoes töötavat vanemat härrat meid sõbralikult inglise keeles teenindasid. Ühtlasi meie ainus kogemus Ungaris abivalmis teenindusega, kuid sellest räägin järgmises postituses.
Ilmaga üldiselt vedas, esimesed paar päeva oli täielik kuumalaine ning seejärel vihmane ja pilves, viimastel päevadel jälle päike. Mina olin ilmateatele toetudes valmistunud kuumalaineks, mis tähendas seda, et kaasas olid mul vaid seelikud ja plätud. Ühed pikad püksid mul siiski olid, mida rõõmsalt kõik tuulised päevad kandsin. Tennisefanattile loomuvastaselt ei olnud mul ühtegi paari tenniseid kaasas, see-eest kahed crocsid. Iga kord kui lombivesi varvaste vahel lirtsus, mõtlesin, et haigeks ma siin jään, kuid õnneks siiski mitte!
 Peale Nicola sünnipäeva oli Ungaris suur rahvuslik püha, nimelt tähistatakse 20. augustil Ungari loomist ja mälestatakse esimest kuningat Püha Stefanit. Selle puhul läksime Parlamenti, kuhu pääseb vaid giidiga. Ingliskeelsed ringkäigud olid juba ammu välja müüdud, kuid teised pakutud keeled olid vähem populaarsed. Nii me siis ühinesime itaallaste grupiga, kuna see oli niikuinii põhiliselt Nicola soov ajaloolist hoonet ka seest imetleda. Nägime ka Stefani krooni, millel asuv rist on teadmata põhjustel viltune (pildistamine keelatud). Õhtul oli Doonau kaldal suur ilutulestikushow.
 Parlament jõe poolt
 Pildistamine oli keelatud ka reisi kõige mõnusamates kohtades - spades! Nimelt on Budapest tuntud kui spade linn oma paljude kuumaveeallikate pärast. 16. sajandil Türgi võimu all olles tegi spakultuur seal tõsise hüppe ning komme on püsima jäänud. Praegu on avalikuks kasutamiseks toimimas 15 kuumaveeallika veega spad. Meie käisime Gellért'is, mis on üks suurimaid ja rahvarohkemaid, ning väikeses Veli Bej's, mis on rohkem kohalike poolt külastatud oma asukoha tõttu, turistibrošüürides ta esindatud pole. Kui Gellèrt oli suursugune, kuningliku hõnguga, paljude sauna- ja basseinivalikutega, veidi must, lärmakas ja rahvast pungil, siis Veli Bej oli pisike, peidetud ja alles renoveeritud unelm, kuhu alla 14-aastastele (!) on sissepääs keelatud. Niisiis kui Gellért'isse võiks minna kogemuse mõttes, siis Veli Bej oli tõeliselt lõõgastav.
Järgmises postituses ülevaade Budapesti söögikohtadest. Tõsise dieedi ajal sinna asja pole..

No comments: