July 22, 2015

Viva Potočnica!

 Esimene vaade merele, siit järgnes sõit mööda rannikut

Minu reis Horvaatiasse sai alguse eelmise pühapäeva varahommikul, kui istusin Tallinnast lennukile. Ümberistumine nagu ikka Frankfurdis ja siis edasi Viini, kus Sasha mul uute prillidega (kuid endiselt paljajalu) vastas oli. Tema on mul üks nendest sõbrannadest, keda ma võin näha olude sunnil vaid korra või kaks aastas, kuid mitte kunagi ei ole taaskohtudes seda nn "harjumisperioodi". Kohtusime kolm aastat tagasi, kuid tunne on selline, nagu teaksin teda ja tema peret juba tunduvalt kauem. Ma ei ole just väga hea tihedalt netis suhtleja, kuid peale Erasmust võisime küll iga päev, üle päeva rääkida. Nüüd on seda harvem, osalt mõlema töisema/vähem-internetti elu tõttu. Ohkasin reisi ajal veel mitu korda, et mul on nii hea meel sellise sõbra üle, kellega huumor ja huvid klapivad uskumatult hästi. Ning tänu kellele on mul võimalus jälle natukene rohkem reisida..
Esmaspäeval alustasime Bratislavast sõitu Horvaatia suunas. Meid oli 9  - meie ja kogu meie tavaar mahtus ära sõiduautosse ja minibussi. Seltskond oli kirju, veidi multikulti (11% eesti, 22% norra, 66% slovakkia). Igal aastal sõidab Sasha pere koos sõprade ja sugulastega Horvaatiasse puhkusele, juba 10 aastat samasse kohta. Sõit on pikk, koos peatuste ja praamisõiduga läks kokku u 12 tundi.
Sasha õde, tema verivärske abikaasa Norrast (pulmad olid nädal enne) ja abikaasa vend
Sasha vanemad - arvatavasti kõige külalislahkemad inimesed, keda kunagi kohanud olen. Samuti väga lõbusad ja lapsevanematena rahulikud ja toetavad. Kui Sasha kuulutas eelmisel suvel, et ta läheb kaheks kuuks Pakistani kultuurilaagrisse, oli ema natukene mures, kuid erilisi vastuväiteid ei esitanud. Samas olukorras oleksin mina leidnud end oma kodus vannituppa lukustatuna.
Sasha ja sõbrad ülikoolist
 Meie lõplikuks sihtkohaks oli Potočnica. Tegemist pisikese külaga Pag'i saarel, kus tekib unine elu suvel ning muul ajal seda seal pole üldsegi. Ka meie ööbimiskoha omanikud, kes peavad apartmentide kompleksi, elavad seal vaid suvel ning muul ajal asuvad kõige lähemas linnas nimega Novalja, mis on tuntud oma peoranna poolest (Zrće Beach). Väikeses Potočnicas aga pidusi ei peeta. Seal puhkavad kohalikud ja turistid Itaaliast, Slovakkiast, Tšehhist jms lähedalt (ja enamasti varapensionärid või pered lastega). Päevad on sisustatud ujumise, päevitamise, kalastamise ja lihtsalt vedelemisega.
 Meie rõdu on üleval paremalt teine
Sellised olid ka meie päevad. Ilma kinda plaanita, lihtsalt puhkamine. Meie pesa oli kodune, lihtne ja suurepärase asukohaga täpselt vee kaldal. Niisiis ei pidanud randa minekuks tegema erilisi plaane või ettevalmistusi või koguma rahvast kokku. Selles kogu võlu peituski - igaüks võis parasjagu teha just seda, mida soovis. Magada, päevitada, lugeda, kaarte või lauamänge mängida, ujuda, täispuhutava madratsiga vees hõljuda, palli mängida, aerutama minna. Nädala jooksul käisime kolmel korral kuskil ära, kuid ka siis oli tegemist lühikeste retkedega pärastlõunal või õhtul, kui päike enam nii tuline ei olnud. Pagi ja Novalja kohta räägin eraldi postituses.
Minu päevaplaan nägi välja selline: 6:25 äratus (!tihti ilma kellata!, ma ei tea, kas sellest kuumusest või 0 stressist, lihtsalt ei tahtnud kaua magada). 6:30 päikesetervitus ja kerged venitused paadisillal. 7:30 lugemine. 8:30 hommikusöök. 9:30 päevitamine-ujumine, kuni päike muutub liiga tuliseks. 11:30 kogunesid tavaliselt kõik terrassi alla varju, seal oli nn baari-ala, kus me siis vedelesime, lugesime, jutustasime.. Peale lõunat jätkus sama ja umbes 15:00 oli jälle turvaline vaikselt vette liikuda ja madratsil vedeleda või palli mängida. Segu eelnevast jätkus õhtusöögini ja peale seda mängisime lauamänge (Dixit!).
Õhk oli 35 kraadi, vesi 27. Vees olid merisiilid, pisikesed erakvähid, kalad ja veepiiril askeldasid põidlapikkused krabid.
Üks pidu meil Potočnicas siiski oli. Igal neljapäeval korraldab üks teine majutuskoht hüvastijätupeo turistidele, kes ära hakkavad minema. Kohal on laulja ning esitamisele lähevad tuntud tantsulood, rahvas haaratakse kaasa lausa laua tagant ning koos tehakse midagi Zorbase tantsu laadset. Kuigi olime põhimõtteliselt sissetungijad, pakuti meile siiski sünnipäevatorti ning nalja jätkus kauemaks. "Viva Potočnica!" oli laul, mida koos lõõritati väga mitmel korral. Tegemist omamoodi kohaliku hümniga, kus peale nende kahe sõna muud ei olegi - ka uustulnukatel hea laulda :)

No comments: