July 24, 2015

Novalja

Kõige lähedam linn meie väiksele külale oli Novalja - u 3600 elanikuga linnake, mis omab kuulsust pigem pidutsejate paradiisina lähedal asuva Zrće ranna tõttu. Niisiis ei olnud tänavatel mitte traditsioonilised "kõnnin-ringi-fotokas-kaelas" vaatlejad, vaid pigem ülinapis riietuses neidised ja punnis lihastes meeshakatised. Kohalikud pidid nendega suisa hädas olema, sest lärmi on palju ning kombeks on neil tulla kohale ilma ööbimiskohta võtmata, mis teeb meelehärmi eelkõige hotellipidatajatele. Päeval vedeletakse rannas, öösel pidutsetakse, lihtne.
Meie täies koosseisus reisiseltskond (miinus Lucia, kes pilti tegi)
Kuna elasime apartmendis, siis pidime söögipoolise eest ise hoolitsema. See tähendas seda, et Sasha vanemad ja ema vend käisid igal hommikul Novaljas shoppamas, et värsket kraami tuua. Hommikuti sõime võileibu ja küpsetisi, lõunaks ja õhtuks tegi Sasha ema suure potiga midagi lihtsat, suppi, salatit, pastat, ise pidevalt vabandades, et me sellist "sööklatoitu" peame sööma. Keegi ei kurtnud kunagi, olime hoopis väga tänulikud, et ta sellisele karjale jaksab puhkuse ajal midagi vaaritada. Eks me ikka aitasime midagi hakkida ja nõusid pesta, kuid siiski. Toit oli maitsev ja vabandamiseks põhjus puudus! Ühel päeval sõime aga õhtust Novaljas - selleks oli hiiglaslik Banana Split.
Kui pidutsemisest huvitatud pole, siis on Novaljas õhtupoolikul väga kena promenaadil jalutada. Mitmed putkad müüvad suveniire, poekestest saab osta kohalikku juustu ja moosi. Mina midagi suurt kaasa ei ostnud, sest ükskõik, mis ma reisilt kaasa toon, peab olemas kas a) kasulik või b) söödav. Üldiselt mõni ehe, riideese, midagi tarvilikku koju (Türgist ostsin ükskord toidupoest väikese sinise kopsiku, millega ülirahul olen). Niisiis kõndisin tuimalt mööda igasugustest magnetitest, kujukestest jms, sest just neid oli seal väga väga palju. Midagi pisikest meeldib mulle siiski reisi meenutama jätta, seekord said selleks rohelised õunakõrvarõngad. Ja purgi võilillemoosi ostsin kah.
Ühes muuseumis siiski käisime, Novalja linnamuuseumis, kus on sissepääs Rooma akvedukti. Tegemist kilomeetri pikkuse ja umbes 60 sentimeetri laiuse 1. sajandist pärit kivisse raiutud tunneliga, mida kasutati Novalja linna veega varustamiseks. Tunnelisse me kahjuks ei pääsenud, kuid Sasha teadis rääkida, et veel mõned aastad tagasi lubati sinna sisse minna. Klaasi tagant nägime ja mõte sinna uitama minna tundus päris kõhe..
 Üks reisipostitus on veel jäänud ja siis tahaksin jälle rohkem filmidest kirjutada. Ma ju ometi vaatan neid endiselt, kuid kirjutama ei ole üldse sattunud. Nüüd tagasi Tallinnas olles on selleks rohkem aega, võibolla ka vastavat tuju.

P.S. Olen homme Telliskivi kirbuturul oma riideid müümas. Natukene on ka ehteid, raamatuid, käsitööajakirju. Hinnad 1-3 euri. Tulge läbi!

No comments: