June 29, 2015

I’d rather be a sparrow than a snail




Ärritusin täna mingisuguse väikese asja peale. Stiilis "rääkisin ja minust ei saadud kohe aru ja pidin topelt seletama". Samal hetkel sain ise aru, et see on jube tühine ja olen vahel liialt äkilise meelega ja kannatamatu. Käib närvidele, kui mõni pisike detail, mida ise pean iseenesestmõistetavaks, ei ole seda teiste jaoks. Polnud üldse tarvis end mõjutada lasta, no ja mina ikka lasin loomulikult. Mõtlesin veel natukene ja tuli meelde Scarlett O'Hara:"Ma olen kord lahke ja mõistev ja kannatlik, just nagu mu ema, kui sõda läbi on. Praegu pean ma teistmoodi käituma, olukord nõuab seda".

Mina mõtlen samamoodi: kui ma kord suureks saan, siis.. Seda suurekssaamis mõtet ma enam väga tihti ei hellita. Vähemalt seda olen ma endale suutnud teadvustada, et mina olengi see suur ja tark täiskasvanu, praegu peaksid juhtuma kõik need asjad, mida väiksena ette kujutasin. Aga see ei takista mul mõtlemast, et kui mul vaid oleks rohkem aega (siinkohal peaks küsima, et kuhu see aeg siis kaob? ei tea), siis ma teen seda ja teist. Teen rohkem trenni, loen rohkem raamatuid, toitun tervislikult. Lähen aitan varjupaigas loomi. Pakun end rohkem vabatahtlikuks. Kui mul oleks vähem stressi, siis ma ei ärrituks nii kergelt. Oleksin alati lahke, mõistev ja kannatlik. Tõde on aga see, et rahulikumat perioodi, kui hetkel, suure tõenäosusega ei tule. Ei saa olla paremat hetke olla kõige parem variant endast, kui nüüd ja praegu. Arvatavasti läheb "suure inimese elu" ainult kiiremaks, vastutust tuleb ainult rohkem juurde. Kui ma juba praegu kipun olema kärsitu ja kergelt ärrituv, siis edasi ei saa ju minna lihtsalt iseenesest paremaks. Vabandusi võiks ju tuua lõpulult, miks ma ei saa kohe ja praegu olla lahke, mõistev ja kannatlik.

See on nagu enese lohutamine: jah, ma teeks neid kõiki asju, kui vaid olukord oleks soosivam. Aga just sellepärast ei olegi kõik inimesed ilusad ja head. Või vähemalt mina enam ei usu seda. Liiga palju mõtlemist, sobiliku olukorra ootamist, vabanduste toomisi, liiga vähe iseenda ideaalidele vastavat tegutsemist ja käitumist. Olukord ei ole mitte kunagi ideaalne, sa kas teed või oled miski kohe ja praegu või mitte kunagi. Ma ei tea tegelikult, kas päris nii drastiliselt saab võtta, et "mitte kunagi". Olen aga kindel, et ilma pingutuseta ei tule mitte ükski tõeline õnnestumine, selle pingutuse peab lihtsalt ühel hetkel ette võtma, kui tõesti midagi tahta. Nagu targad räägivad: ole muutus, mida tahad näha. Oleks ju hea meelega, kui vaid... Sellepärast mina ei usugi, et kõik inimesed on ilusad ja head. Jah, võibolla on neis see soov, kuid nagu mu lemmikütlus kõlab: teod (mitte Viinamäe) räägivad kõvemini kui sõnad.

Nii ma siis täna peale oma mossitamishoogu mõtlesingi, et tegelikult ma ei käitu ju niimodi, see oli praegu ainult sellepärast, et ma olen natukene väsinud vist, ma olen tegelikult hea, suurepärase empaatiavõimega, üldse kangesti lahe, eks. Aga misasi see hoog siis oli? Kindlasti peaksin ma end siis ka heaks inimeseks, kui iga päev oleksin närvis ja turtsuks ja nähviks ja ütleksin õelaid asju.. Olukord ju nõudis.

6 comments:

Anonymous said...

Kas teile ei aita juba nendest paikapanevatest postitustest, kus üritatakse kellelegi "läbi lillede" midagi selgeks teha? Mitte ükski inimene ei räägi endast niimoodi. See on nii võlts üritus enda võltsmõete kaudu kedagi teist paika panna. Hankige elu endale, tõsiselt.

Eliise said...

Siin on vist mingisugune arusaamatus, sest juurdlesin vaid enda puuduste üle, mitte teiste.

kaur said...

Inimene võib omaenda päevikus ometigi kirjutada, millest tahab??

Kena luuletus, Eliise :)

Maris said...

Mina nautisin igat silpi!

Anonymous said...

Olen siit blogist leidnud nii palju äratundmisrõõmu ja sarnasust iseendaga. Juures olev lugu on ka väga hea ja siia sobilik. Aitäh suurepärast postituse eest. :)

Eliise said...

Aitäh teile!