April 23, 2015

The Imitation Game (2014)

 Teise maailmasõja alguses asub matemaatik Alan Turing tööle Briti sõjajõudude jaoks, et välja nuputada kuidas töötab sakslaste Enigma masin, milles sõnumid ja teated kodeeritud said. Kangekaelse geeniusena asub ta hoolimata vastuseisust ehitama kulukat masinat, mis peaks aitama Enigmat mõista. Kuigi tema kolleegid näevad mehe ponnistusi esialgu kui potentsiaali raiskamist ajal, kui inimeste elud nende tööst sõltuvad, siis peaegi usaldavad nad mehe tööd ja usuvad, et just see on õige tee lahenduseni.

Filmi on põimitud nopped Alani lapsepõlvest, mis selgitavad mehe kummalist ja eraklikku olekut. Kui matemaatikas ja krüptograafias järgib kõik enamasti kindlat reeglistikku, siis kahjuks tunnetemaailmas ei ole alati kõik nii selgelt must ja valge. Kuigi Joan, kes ühines grupiga tänu oma oskusele ülikiirelt mõistatusi lahendada, klapib Alaniga ning abiellub temaga, ei ole mehe poolt selle sammu taga romantilisi motiive.
Benedict Cumberbatch ei ole mu lemmik, kuid siia rolli oli ta tõesti kui loodud ja selles ei pidanud kahtlema, oli väga veenev. Aga, see-eest Keira Knightley, keda mulle tavaliselt meeldib vaadata, seekord eriti ei tõmmanud. Ma ei oska öelda, keda ma parema meelega tema asemel oleksin kasutanud, võibolla kedagi.. vähem nägusamat? Tagasihoidlikumat? Kui hiljem uurisin, siis üks Alan Turingi sugulastest oligi peale filmi nentinud, et jah, päriselu Joan oli välimuselt tunduvalt lihtsam. Üha rohkem olen aga ekraanil hindama hakanud Matthew Goode't, lasin hoopis temal silmal puhata.

Oscarid on läinud selle tõsielulool põhineva filmi puhul asja ette, ülistavat tagasisidet on tulnud LGTB kommuunist. Nimelt oli Alan Turing homoseksuaal, kellele mõisteti 1952. aastal kohtus kas vangistus või hormonaalne kastreerimine, ning valides viimase, mõjusid rohud mehele nii laastavalt, et ta kaks aastat hiljem enesetapu sooritas. Ehk siis: ole kui tahes suur geenius ja kasulik oma riigile, selline on karistus millegi eest, mida sa ise kontrollida ei saa.

Üldist silmailu kiidan, sees oli ka vana hea "peaosaline-kõnnib-filmime-teda-nüüd-selja-tagant-ja-soovitatavalt-kaela-juurest" lüke (mis leidis ohtralt, liigagi ohtralt kasutust "Vehklejas", ja mida ma nüüd alati just sellega seostan ja enam väga ei salli). Alexandre Desplat muusika hakkas mängima, isegi mõistatama ei pidanud, kas on tema või ei ole, käekiri oli seekord nii tuntav. Mis tähendab, et mulle väga väga meeldiv. Tundub, et sõnu jagub mul filmile vaid positiivseid, kuid ausalt öeldes ei olnud ma nii ekraani haaratud. Kindlasti oli hea film ja kindlasti väärt vaatamist, kuid teist korda ma ei vaataks. Muusikat kuulaks küll, see oli tõesti ilus, kuid uuesti ei vaataks. Ja ma võin ausalt oma lemmikfilme vaadata lausa kolm-neli korda.. :)

No comments: