March 19, 2015

When I was 17, my mother said to me "Don't stop imagining. The day that you do is the day that you die."


Oo, mis kenake paus on blogimisse tulnud. Proovin mõned read kirja panna ja ühtlasi proovin hoiduda pudru-kapsastumisest, mis võib osutuda raskemaks, kui tavaliselt.
Kui ma õigesti mäletan, siis olen siin paaril korral midagi maininud teatavastu segadusest, mis mul teinekord peas keerleb. Põhiliselt teemadel "kes ma olen?", "mida ma tahan?", "mida ma oma eluga tegema peaksin?", "kas selline ongi nüüd mu elu?" ja muud sellist igapäevast tühi-tähi. Kuni sinnamaani, et midagi tarka ma ei suutnud välja mõelda ja kadus igasugune huvi ja motivatsioon absoluutselt kõige suhtes. Isegi tegevuste ja asjade vastu, mis muidu ikka mingisuguse positiivse emotsiooni tekitavad. Kadus uni ja söögiisu, asemele tulid hoopis ärevushood ja veel hullemad mõtted. On uskumatu, kui veenvad võivad sellisest paanikast genereeritud mõtted olla, reaalsustaju muutub ähmaseks. Kõige kurvem kogu asja juures oli see, et mitte ükski tavaliselt toimiv abinõu (minu puhul nutmine ja kellelegi rääkimine, lohutused ja mingisuguse lahenduse leidmine) ei toonud seekord leevendust.
 Õnneks sellest seisundist sain end kuidagi välja rabeletud, kuid motivatsioonitus, segadus ja tuimus mõningal määral püsivad. Võin samal ajal sõpru igatseda, kuid nendega kohtuda ei soovi või kui kohtun, siis kibelen koju. Miks ma aga üldse kirjutada julgen/tahan, on ikkagi mingisugune paranemise märk. Hõisata veel ei maksa, kõigile painavamatele küsimustele mul vastust siiski ei ole. Vahe on vist selles, et ma saan nüüd aru - neid vastuseid lihtsalt niisama välja ei mõtle. Eriti veel sellises depressiivses seisus. Ei saa kõike elus planeerida, nagu mulle kombeks on olnud. Umbes täpselt siis, kui ma aktsepteerisin seda madalseisu, läks natukene paremaks. Iga päevaga on läinud natu-natukene paremaks. Vahepeal on läinud ka natu-natukene halvemaks, kuid kindlasti mitte nii halvaks, kui oli. Halbade tunnete aktsepteerimine on raske: kuidas heita kõrvale süütunne? Peaksin olema selline ja selline aga hetkel olen hoopis selline ja selline.. Õnneks tajun praeguseks siiski potentsiaali olla ühel päeval täiesti rahul sellega, mis mul parasjagu on, ja olla rõõmus, aktiivne, kindla eesmärgiga ja täis tahet elada, kogeda, teha ja näha. Lihtsalt täna ei ole see päev veel, mitte täielikult.
 Niisiis: blogimine võib olla päris ebajärjepidev, kuid selle põhjuseks on kas a) eneseleidmine või b) tujutult laisklemine. Siin pildid eelmisest nädalavahetusest, kui oli juba täitsa hea olla, ehk siis mu ainsaks sooviks ei olnudki kerratõmbunult telekat vaadata (Say yes to the dress ja Killerkaraoke lahutasid hästi meelt). Käisime Polli loomaaias ja pikal jalutuskäigul Stromkal. Ja batuudikeskuses hüppamas, aga sellest pilte pole. Söögipildid on natuke vanemad, tegime lõhepastat täisterapennedega ja ühte küpsetist, mille retsept on kord juba blogis olnud. Nicola muide on nüüd Eestis olnud täpselt kuu aega. Tal on läinud väga hästi: nädala ajaga oli tal olemas töökoht ja Eesti ID-kaart :) Nüüd on rutiin end sisse seadnud ja elu veereb vaikselt. On natukene kurb, et ta nädala sees võrdlemisi üksik on ja põhiline seltsielu nädalavahetuseti käib, kui mina kodus Tallinnas olen.
Kui muidu postitatakse ikka päevariietust, siis minul on siin näha hooajariietus, ehk siis häbiväärsel kombel juba viies kuu kannan ühte ja sama jopet (ehk siis: endiselt talveriietus). Nüüd on tegelikult lausa kevade moodi juba. Sellel nädalal olen ühe natukene õhema mantli tööle selga pannud. Siiski: kui üle 15 minuti on vaja väljas olla, siis on ikkagi külm ja õhukeste hilpude järele mu käsi küll veel ei haara.

6 comments:

punapea said...

esiteks on postitust saatmas lausa suurpärane lugu. teiseks, kuna olen ise ka samasuguste kysimuste käes vaevelnud ja tean hästi seda pigem-oleks-keras tunnet, siis - tasapisi läheb mööda. hea, et jälle kirjutamas oled :)

Kadi said...

Väga vahva sinust midagi kuulda jälle (ja näha blogimas)! Pildid on, nagu ikka, imevahvad ja seda eneseotsimise teemat.. noh, ütleks nii, et tuttav lugu. Ega ma isegi täpselt ei tea, mida ma tulevikult tahta võiksin (või kes olla). Vahepeal läheb meelest ära see eneseotsimise soov aga aeg-ajalt tuleb jälle meelde ja teeb meele pisut mõruks - vanust juba omajagu on, kuid sinna, kuhu südamest tahaks jõudma, veel jõudnud pole. Nii et.. sul on kaaskannatajaid! Nina püsti! :)

Kadi said...

* jõuda ikka

Sandra R said...

Oh mis huvitav ahjuküpsetis :D Seda pean küll isegi proovima!!!
Eks eneseotsingud on igal ühel oma elu jooksul vaja läbi käia..lausa mitu korda. Loodan, et näed, kuidas sul tegelikult vedanud on ja et leiad endas jõudu, tahtmist ja motivatsiooni leida igast päevast midagi positiivset ja edasi viivat! Mina kõrvalt vaatajana näen, et sul on tore poiss-sõber, kes kolis sulle lähedale, olete noored ja võite oma elguda mida iganes teha - kuhu iganes kolida :D

Una said...

Selle asja nimi on vist kevad. Ajab paljudel inimestel pea segi. Selline rahutus...

Mul oli terve märts väga-väga raske... ei mäletagi, et enne mu elus nii raske oleks olnud. Ja kahel sõbral on samuti kohutav märts olnud. Ma olen nii palju nutnud, et põrand on lihtsalt märg ja tuhat korda mõelnud, et annan alla ja jooksen ära. Aga KÕIK võib muutuda ühe päevaga. Ja mul on hea meel, et selle päeva ära ootasin, sest sellel päeval said pooled mu mured murtud ja teistest muredest suudan ise välja rebida.

Küll ka sina tuled peagi mustast august välja. The only way is up! :)

Eliise said...

Aitäh teile kõigile toetuse eest! Olen juba üsna pea tagasi :)