February 12, 2015

Lõpetamine Bologna Ülikoolis

 Nädal aega tagasi oli Nicolal magistrikraadi lõpetamine, tegin talle selle puhul üllatuse ja läksin külla :) Jõulude ajal oli mul juba plaan olemas, rääkisin ta emale (itaalia keeles, muide) ja keelasin midagi edasi rääkida. Ema pidas sõna, mina suutsin samuti vakka olla, imekombel. Paaril korra oleksin juba välja plärisenud, täiesti kogemata ("äh, ma ei saagi sellel aastal koolikokkutulekule minna, sest.." või "jee, saan autoga lennujaama!"). Kolmapäeval tegin näo, et olen õhtuvahetuses ning siis lähen trenni ja toidupoodi ja üldse ei tea millal koju jõuan, vist ei saagi rääkida. Tegelikult olin hommikuvahetuses, läksin töölt otse lennujaama, maandusin kell 22 Bolognas ja võtsin takso. Nicola onu, kes elab samas trepikojas, lasi mu alt sisse ning isegi korterisse sain ilma suurema kärata. Nii ma siis südame kloppides koputasin Nicola magamistoa uksele :) Tal oli ikka täielik hämming, mitte midagi ta ei kahtlustanud, läks kõva paar minutit aega, kuni ta lõpuks aru sai, et jah, tegelikult ka olen seal. Vana kavalpeana olin ju loomulikult enne kõvasti vett seganud ja kurtnud, et küll on ikka kurb, et ma ta lõpetamisele tulla ei saa.
 Lõpetamine on seal teistsugune, kui meil. Põhinedes oma kogemusel ja mujalt kuulduga on üldjuhul kaitsmine ühel päeval ning mõned nädalad hiljem on pidulik aktus, kus surutakse diplom pihku ning sugulased ja sõbrad on lilledega õnnitlemas. Siin toimub kaitsmine ja lõpetamine samal päeval. Esmalt esitad oma lühikese ettekande komisjoni ja kõigi külaliste ees, sama teevad veel 4-5 inimest sinuga samas voorus, siis minnakse välja tulemusi ootama. Komisjon arutab lõplikud hinded, kuulajaskond ja lõpetajad kutsutakse tagasi. Lõpetajad seisavad komisjoni ette oma kohtuotsust kuulama ning seejärel väljas saavad lõpetajad endale loorberipärja pähe. Lilli ei tooda, kui, siis ainult tüdrukutele, mingisugust aktust samuti mitte. Hiljem toimub tähistamine, meie läksime ühe hotelli restorani.
Arvan, et mulle meeldib meie süsteem natukene rohkem, just kaitsmise pärast. Kujutan ette, et läheksin meganärvi, kui tean, et nii ema, vanaema kui ka veel sületäis tuttavaid mind pingsalt jälgiks. Jah, arvatavasti ei mõistaks nad teemat jälgida sama täpsusega, kui komisjon, kuid lisaärevust tekitaks see vähemalt minusugusele avaliku esinemise kartjale kindlasti. Samas oli vähemalt minu lõpuaktus omajagu pikk, seal puudub jällegi liigne tseremoonitsemine - komisjoniliikmetel on küll ürbid seljas ning hindeid ette lugedes peab komisjoni esimehel spetsiaalne peakate olema, kuid "pidulik" osa on väga lühike, lõpetajad on jaotatud pisemateks gruppideks.

Kuna reis oli lühike (kolmapäeva õhtul jõudsin ja läksin juba pühapäeval), siis me väga muud ei jõudnudki teha. Reedel oli Bolognas lumetorm, vaatasime kodus Inception'it, laupäeval lükkasime lund tavaliste labidatega ja seejärel vaatasime sõbra juures jalkat. Tagasitee ei olnud väga sujuv, nimelt jäin Münchenis oma teisest lennust maha, sest esimene jäi tund aega hiljaks.. See oli minu jaoks esimene kord, algul ehmatasin küll ära, kuid asjad laabusid hästi: vormistati uued piletid järgmisele hommikule, Lufthansa organiseeris transpordi hotelli, õhtusöögi, hommikusöögi ja sõidu hommikul hotellist tagasi lennujaama. Mingeid lisakulusid mul sellest ei tulnud, küll aga jõudsin Helsingisse 15 tundi hiljem, kui algselt plaanis. Muidu polekski nagu midagi, aga tekkis tobe olukord, kus olin lubanud tööle minna kella 10'ks ja ilmusin kohale hoopis 14:30, otse lennujaamast, päris väsinuna.. Polnud küll minu süü, kuid ikkagi ebamugav tunne. Nüüd on tükiks ajaks lendamisest isu täis, õnneks pole selle järele varsti enam vajadust :)

5 comments:

Jaanika L said...

Sa oled ikka nii südantsoojendavalt armas sõber!

Minu suurim õudusunenägu on see, et jään lennukist maha, mis olekski võinud juhtuda Londonis, sest ma panin ajaga võssa ja shoppasin liiga kaua. Kanaaju! :D

Kriss said...

Nii armas üllatus! :)
Oeh, see lõpetamine tundub üsna stressitekitav tõesti, ma ei peaks ka ilmselt pingele vastu ja pabistaks end hulluks :D Kas ma saan õigesti aru, et lisaks enda tuttavatele on veel teiste kaitsjate, kes samas voorus, tuttavad samas ruumis esitluse ajal?

Eliise said...

Aitäh teile!

Just, ehk siis kui lõpetajaid on näiteks 5 ja igal ühel kaasas 10 sõpra-sugulast, siis on publikuks kõik need 50 inimesed :D

Sandra R said...

Väga huvitav süsteem neil seal tõesti! Ma olen sinuga samas paadis- mulle ka ei meeldiks perekonna ja sõprade eest oma tööd kaitsta!

Mis teil nüüd Nicolaga plaanis on? Kas sul on plaan kolida Itaaliasse või temal plaan kolida Soome (või Eestisse)?

Eliise said...

Praeguste plaanide kohaselt tuleb Nicola teadmata ajaks Eesti :)