January 14, 2015

Stories We Tell (2012)

Teistmoodi dokumentaalfilm ühe pere mälestustest. Sarah Polley küsitleb oma õdesid-vendi, isa ning ema kolleege, et jõuda mingisuguse pildini, milline ta varalahkunud ema, näitlejatar Diane Polley, oli olnud. Üheks filmi eesmärgiks oli jutustada lugu sellest, kuidas Polley sai täiskasvanuna teada, et tema pärisisa oli hoopis keegi teine. Kui aga mitu mitu inimest jutustab asjadest, mis on toimunud juba mõnda aega tagasi ning mälupilte on mõjutanud teiste jutud ja enda tunded, siis tulemuseks ei saagi olla üheselt mõistetav tõde. Lugude ilmestamiseks on filmitud koduvideotena näivad kaadrid, mis mulle väga meeldisid ja muutsid kogu vaatamise hoopis teistsuguseks, nagu oleks ise selle perekonna sõber.

Mulle on see teema kuidagi südamelähedane, kuidas aeg ja tunded panevad olukordi erinevalt nägema ning kuidas ühte ja sama situatsiooni võib mitut sadat moodi erinevalt tõlgendada, olenevalt tõlgendajast. Seetõttu tahtsin seda filmi väga näha. Mu ootustes oli natukene teistsugune film ja vahepeal tundus see vaatamine kuidagi pikana, kuid igal juhul oli tegemist erilise ja väga isikliku dokumentaalteosega. Midagi ainuüksi Diane Polley juures ja kuidas temast räägiti mõjus mulle inspireerivana. Ta armastas väga oma lapsi ning suhtus kirglikult igasse oma ettevõtmisesse. Kui tavaliselt oleme harjunud dokumentaalfilmidega, mis on erapooletute tegijate püüd reaalsust talletada, siis siin žanri piir hägustub ja tulemuseks on midagi isikliku päeviku-detektiivi töö-ning näideldu vahepealset. Aus jutustus kõigi loos osalejate silmade läbi.

No comments: